Ristirahval on topeltkodakondsus

Sina, kuningas, nägid, ja vaata, oli üks suur kuju. See kuju oli suur ja selle hiilgus erakordne; see seisis su ees ja selle välimus oli hirmus. Kuju pea oli puhtast kullast, rind ja käsivarred hõbedast, kõht ja reied vasest, sääred rauast, jalad osalt rauast, osalt savist. Sa vaatasid, kuni üks kivi käte abita lahti murdus ja lõi kujule vastu jalgu, mis olid rauast ja savist, ja purustas need. Siis purunesid üheskoos raud, savi, vask, hõbe ja kuld ja said aganate sarnaseks suviselt rehealuselt: tuul viis need ära ja neist ei leidunud jälgegi. Aga kivist, mis oli tabanud kuju, sai suur mägi ja see täitis kogu maa. See oli unenägu, ja nüüd ütleme kuningale selle tähenduse: sina, kuningas, oled kuningate kuningas, kellele taeva Jumal on andnud kuningriigi, võimu, vägevuse ja au. Ja sinu kätte on ta andnud inimesed, kus need ka iganes elavad, metsloomad ja taeva linnud, seades sinu valitsema nende kõigi üle – sina oled see kullast pea! Aga sinu järel tõuseb teine kuningriik, väiksem kui sinu oma, ja veel kolmas kuningriik, vasest, mis valitseb kogu maa üle. Siis tuleb neljas kuningriik, tugev nagu raud – raud ju lõhub ja pihustab kõike; ja nagu purustav raud, nii lõhub ja purustab ta kõik. Aga et sa nägid jalad ja varbad olevat osalt potissepa savist ja osalt rauast, siis see tähendab jagatud kuningriiki; küll on selles raua tugevust, just nagu sa nägid rauda savimullaga segatult.

Taaniel 2:31–41

„Kahe riigi kodanik” – nii ütleb kirikukalender selle pühapäeva teemaks. Tänases Vana Testamendi lugemises seletas Taaniel Babüloonia kuningale Nebukadnetsar II-le tolle unenäo ühes selle tähendusega lahti.

Kuningas oli näinud häirivat und ning nõudis tarkadelt ja teadjameestelt seletust selle tähenduse kohta. „Ja kuningas käskis kutsuda ennustajaid ja nõidu, posijaid ja Kaldea tarku, et nad seletaksid talle ta unenäo; ja nad tulid ning astusid kuninga ette.” (Tn 2:2)

Ent Nebukadnetsar polnud rumal kuningas. Ta teadis, et unenägude seletamine on nagu astroloogia – igaüks võib rääkida mistahes juttu ning midagi läheb ikka täppi või vähemalt saab sedasi tõlgendada, et justkui oleks täppi läinud.

Seepärast otsustas ta teha ülesande keerulisemaks: teadjamehed pidid kuningale jutustama mitte üksnes unenäo tähenduse, vaid ka unenäo enda, tõendamaks, et neil tõesti on osa neist üleloomulikest teadmistest, mida nad endil väitsid olevat. Küllap on edasine paljudele tuttav:

„Kaldea targad vastasid kuningale ja ütlesid: „Ei ole maa peal inimest, kes suudaks kuninga soovi rahuldada. Sest ükski suur ja vägev kuningas ei ole küsinud niisugust asja üheltki ennustajalt, nõialt või Kaldea targalt. Jah, asi, mida kuningas küsib, on raske ja ei ole muid, kes suudaksid seda kuningale seletada, kui jumalad, kelle eluase ei ole inimeste juures.” Selle peale kuningas ägestus ja vihastas väga ning käskis hukata kõik Paabeli targad.”

Ent „kui käsk oli antud, et targad pidi tapetama, siis otsiti ka Taanieli ja tema kaaslasi, et neidki tappa. Siis pöördus Taaniel targalt ja arukalt kuninga ihukaitsepealiku Arjoki poole, kes oli läinud Paabeli tarku tapma.

Ta sõnas ja ütles Arjokile, kuninga pealikule: „Mispärast on kuningas andnud selle valju käsu?” Siis andis Arjok Taanielile asjaolu teada.

Ja Taaniel läks sisse ning palus kuningat, et temale antaks aega seletada unenäo tähendus kuningale. Siis läks Taaniel oma kotta ja teatas asjaolust oma kaaslastele Hananjale, Miisaelile ja Asarjale, et need paluksid taeva Jumalalt halastust selle saladuse asjus, et Taaniel ja tema kaaslased ei hukkuks koos teiste Paabeli tarkadega. Siis ilmutati saladus Taanielile öises nägemuses; ja Taaniel kiitis taeva Jumalat” (Tn 2:10–19).

Unenägu ja selle tähendust me ennist kuulsime. See kuulutas, et maised kuningriigid ja impeeriumid, olgu nad näiliselt nii tugevad kui tahes, hävinevad viimaks. Neile sündmustele järgnenud aastatuhandete jooksul oleme korduvalt näinud seda kuulutust täitumas. Õieti polegi see niivõrd ettekuulutus kui pigem hoiatus või meeldetuletus asjast, mis peaks olema täitsa endastmõistetav, kuid mida paraku ikka ja taas kiputakse unustama.

„Maailm kaob ja tema himu, aga kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti,” kirjutab püha Johannes (1Jh 2:17).

Iga inimese elu siin maa peal on piiratud alguse ja lõpuga ning samamoodi jõuavad lõpule ka ajaliku ilma riikide ja nende liitude päevad. Rahvusedki tekivad ja kaovad, kultuurid ilmuvad ja hääbuvad, neist ükski pole igavene. Isamaad tuleb armastada, oma rahva hea käekäigu eest seista ning õiguspärast võimu tunnustada, ent mitte ühestki maisest riigist ei tohi teha endale ebajumalat, kellelt oodata täiuslikkust ja kelle peale kõiges loota.

Ristirahval tuleb meeles pidada, et meil on topeltkodakondsus. Jah, me oleme Eesti Vabariigi kodanikud, mõned võib-olla Vene Föderatsiooni või Soome Vabariigi või mistahes muu riigi kodanikud ka, aga üle kõige oleme me Jumala kuningriigi alamad ja selle riigi seadused on meie jaoks ülimuslikud.

Eestis ei ole praegu kuigi raske selles pingeväljas elada. Jah, kultuuriliselt muidugi on kristlaseks olemine omamoodi veidrus, mida hästi ei mõisteta, kuid juriidiliselt pole meil praegu suuri probleeme. Suures osas rajaneb meie seadusandlus ja õigusruum veel esivanematelt saadud kristlikul pärandil.

Hullem on olukord muidugi riikides, kus kristlaseks olla on keelatud. Paljudes riikides kogunevad kristlikud kogudused tänagi salaja, teades, et iga hetk võidakse nende jumalateenistusele sisse tungida, osalejaid peksta, kinni võtta, mõrvata jne. Ent isegi niisugusel juhul on igavese Jumala käsk kokku tulla ja armulauda pühitseda ülimuslik mööduva maise võimu korralduse suhtes koju jääda ja kuuletuda.

Püha Paulus kirjutab kirjas efeslastele: „Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldadega ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega.“ (Ef 6:12) Uues Testamendis on palju juttu tumedast jõust universumis: võimsast kurjast vaimust, kes seisab surma, haiguse ja patu taga.

Inglise kirjamees C. S. Lewis kirjutab raamatus „Lihtsalt Kristlus“: „Kristlus õpetab, et selle tumeda jõu lõi Jumal ja lõi ta heana, kuid see läks valele teele. Kristlus nõustub sellega, et universumis toimub võitlus, aga see võitlus ei toimu iseseisvate jõudude vahel. Pigem on see kodusõda, mäss, ja meie elame universumi selles osas, mille mässaja on okupeerinud.” (Lk 61)

Ja jätkab väga mõnusa võrdlusega: „See maailm on vaenlase poolt okupeeritud territoorium. Kristlus on lugu sellest, kuidas õiglane kuningas maabus – võiks öelda, et maabus maskeeritult – kutsus meid kõiki üles suurele vastuaktsioonile. Kui läheme kirikusse, läheme kuulama omade salajast raadiosaadet. See ongi põhjus, miks vaenlane püüab takistada meid sinna minemast. Seda teeb ta meie upsakuse, laiskuse ja intellektuaalse snobismi abil.

Ma tean, et mõni inimene küsib: „Kas te tõesti räägite meile tänapäeval vanast sõbrast kuradist – kapjade, sarvede ja muu säärasega?“ Ma ei tea, mis puutub siia tänapäev. Ka ei ole ma nõudlik kapjade ja sarvede suhtes. Aga muus on mu vastus: „Jah, seda ma teen.“ Ma ei väida, et tean midagi tema välimusest. Kui keegi tõepoolest tahab teda paremini tundma õppida, siis ütlen talle: „Ärge muretsege, kui see on teie tõsine soov, siis seda te ka saate. Aga kas see teile meeldib, on iseasi.“

Tulles tagasi Nebukadnetsari unenäo juurde, peame tõdema, et me ei tea, millisest metallist riigiga on tegu Eesti Vabariigi või Euroopa Liidu puhul. Kuid me teame, milline on see kuningriik, mille “püstitab taeva Jumal, mis jääb igavesti hävitamatuks” (Tn 2:44).

See on Kristuse Kirik, millesse me ristimise ja usu läbi oleme liidetud, mis püha Pauluse sõnutsi on „tõe sammas ja alustugi” (1Tm 3:15) ja mille kohta meil on Issanda tõotus, et „põrgu väravad ei saa sellest võitu” (Mt 16:18).

Kristlane on kahe riigi kodanik, sest ta elab ajalikus maailmas, olles samal ajal sellest välja kutsutud, ning teab, et ta on teel uue maailma, Jumala maailma, Jumalariigi poole, kusjuures ka siin maailmas peab ta juba praegu kuulama Jumala sõna enam kui inimeste sõna (Ap 5:29).

Ja mida meil ikka karta on? Sest „ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas” (Rm 8:38j). Aamen.

Jaak Pärnamägi

Räpina koguduse õpetaja