Rõõmusõnumi paras mõõt

Kui ma evangeeliumi kuulutan, ei saa ma sellega kiidelda, kuna see kohustus on pandud mu peale, ja häda mulle, kui ma evangeeliumi ei kuuluta! Sest kui ma teen seda vabatahtlikult, siis ma saan palka, kui aga sunniviisil, siis on see ometi minu kätte usaldatud majapidamine. Mis siis on minu palk? See, et ma evangeeliumi kuulutades levitan evangeeliumi tasuta, nii et ma ei tarvita oma õigust, mis käib evangeeliumiga koos. Sest ehk ma küll olen sõltumatu kõigist inimestest, hakkasin ma kõikide orjaks, et võita võimalikult palju. Ma olen saanud juutidele juudiks, et võita juute, Seaduse all olijatele – ehkki ma ise küll ei ole seadusealune – olen saanud seadusealuseks, et võita seadusealuseid. Seaduseta olijatele ma olen saanud seadusetuks – ehkki ma ise ei ole ilma Jumala seaduseta, vaid Kristuse seaduses –, et võita neid, kes elavad Seaduseta, nõrkadele ma olen saanud nõrgaks, et võita nõrku. Ma olen kõigile saanud kõigeks, et igal juhul mõned päästa. Aga seda kõike ma teen evangeeliumi pärast, et saada selle kaasosaliseks.
1Kr 9:16–23

Kiriku ülesannet selles maailmas ei saa pidada paremaks kui sõitu libedal teel. Libedal teel sõites tasub meeles pidada, et iga kilomeetri tee kohta on kaks kilomeetrit kraavi. Püha Pauluse kirjad korintlastele on ajendatud murest, et sealne kogudus on teelt vajunud «ülivaimulikkuse» kraavi. Kord Korintose koguduse jumalateenistustel on käest ära: prohvetid hüüavad läbisegi oma sõnumeid, naised on hakanud koguduses õpetama, koguduse koosviibimisel ei tõlgita keeltes palvetamist. Peale selle lõhestavad kogudust vaidlused selle üle, kes on õigemat ja vägevamat «vaimu» saanud ja kes on «õigemini» ristitud. Paratamatult kerkisid ka küsimused Pauluse apostliametist. Kes ta selline õige on? Koguduse asutaja? Jah, seda küll, aga kes on andnud talle meelevalla «vaimu» saanuid õpetada?
Apostliks ei saanud püha Paulus omal valikul. Ülestõusnud Issand oli see, kes Sauluse Damaskuse tee peal kinni pidas ja andis talle uue nime, uue ameti, uue elumõtte. Seepärast ei tasu imestada, kui ta oma kirjades korintlastele väljendab oma ärritust ja isegi pilklikkust nende suhtes, kes tema apostliameti kahtluse alla seavad. Tema väike kasv, keeldumine koguduse pakutavast ülalpidamisest ja elatumine oma kätetööst ning lühike «töövõitude» loend (vrd 2Kr 11:23–30) võib komistuseks olla üksnes sellele, kes mõtleb lihalikult. Kristuse sulasena ei ole ta aruandekohustuslik mitte inimeste, vaid oma Issanda ees. Jumal on pannud tema peale apostliameti, koorma, mida ükski inimene omast jõust kanda ei suuda ning üksnes Jumala armust on ta «see, kes ta on» (1Kr 15:9jj).
Ehkki püha Pauluse manitsuskiri näib paljus keskenduvat korra taastamisele nii koguduses kui koguduseliikmete perekonnaelus, pole küsimus kaugeltki ainult välistes asjades. Armastuse ülemlauluna tuntud kirjalõik (1Kr 13) on ühtlasi tunnistus keeltes palvetamisele, prohveteerimisele ja imetegudele keskendunud koguduse kaotsiläinud armastusest. Patuse inimese pääsemine ja elu kristlasena ei ole rajatud mitte inimlikult mõõdetavatele imeasjadele, vaid Jumala kingitud usule, lootusele ja armastusele, mis oma suuruses ületavad kogu inimliku taipamise.
Nagu eelnevalt nimetasin, on igal teel kaks kraavi. Püüd olla inimestele meelepärane, saada selle maailma jaoks «seeditavaks» on iga koguduse ja kiriku jaoks sama ohtlik kui kõrgendatud nõuded «vaimulikkusele». Nikodeemose küsimusele, kuidas taibata Jumalat, vastab Issand, et ainuke võimalus on uuesti sündida, see tähendab, saada täielikult uueks (Jh 3). Ehkki rahvasuu väljendab kõnekäänuga Saulusest ja Paulusest umbusku tõelise muutuse võimalusse, kinnitab püha Paulus, et uuestisünnis arvatakse kõik seniolnu tõesti pühkmeiks. Ei maksa arvata, et taoline väljakutse enamikule inimestest meeltmööda oleks. Ka Jee­suse tähendamissõna jumalariigi pidusöögist (Jh 14:16–24) tuletab meelde, et tavaliselt on inimestel jumalariigile mõtlemise asemel midagi targemat teha. Kui kutsutud kutse tagasi lükkavad, ei hakka isand neid keelitama ega püüa neile rohkem meeltmööda olla, vaid esitab kutse teistele. Kui püha Paulus kuulutades saab juudile juudiks, nõrgale nõrgaks, kõigi inimeste orjaks ja kõigile kõigeks, siis ei tähenda see neile meeltmööda olemist. Ta kuulutab evangeeliumi kuuljatele arusaadavana, et need saaksid langetada tegeliku valiku – kutse vastu võtta või tagasi lükata.
Issand on andnud kirikule käsu kuulutada rõõmusõnumit kogu loodule. Kiriku ülesanne on teele püsima jääda. Meil pole voli risti ärritavat sõnumit muuta meelepärasemaks või usu, lootuse ja armastuse andidele lisaks nõuda mingit erilist ja suuremat vaimulikkust. Inimesena sündinud Issand teab, millised on meie kiusatused ja koormad, mida kanda jaksame. Aamen.

 

Illimar Toomet,
Märjamaa koguduse õpetaja