Rõõmusõnumi raskem külg

Me ei taha ju, vennad, et teile jääks teadmata, kuidas meid Aasias ahistati: meid koormati üliväga üle meie jõu, nii et me koguni kahtlesime oma ellujäämises. Jah, meil oli meie endi arvates surmakäsk juba käes, et me ei loodaks endi, vaid Jumala peale, kes surnud üles äratab. Tema päästis meid sellest määratu suurest surmast ja päästab veelgi − tema, kelle peale me loodame. Jah, ta päästab edaspidigi, kui ka teie eestpalvetega meile appi tulete, nii et paljud tänaksid meile paljude inimeste eestpalvete tõttu Jumalalt osaks saanud armuanni eest.                                                                 2Kr 1:8–11

Igal mündil on kaks külge. Esiküljel näeme selle väärtust, millele vastavalt midagi osta saame, tagaküljel aga väljaandjat, kes selle väärtuse tagab, ja temaga seotud olulisi sümboleid. Ka igal sündmusel on kaks külge: ei ole halba heata, nagu öeldakse, ja ka vastupidi. Näiteks hea on rikkaks saada, aga sellega on seotud ka oma töö ja vaev, kiusatused ja ohud. Millegi nimel vaeva näha on raske, aga kui tulemus on hea, siis me ütleme, et see tasus ära, tulemus on vaeva väärt. Nii käidi näiteks nõukaajal Venemaal BAMi ehitamas − töö oli raske ja kodunt kaugel, aga palk oli hea. 

Ka rõõmusõnumil Jumala riigist on kaks külge. Esikülg kujutab Jumala päästet, abi ja õnnistusi. Seda väljendab kokkuvõtlikult vast kõige paremini tõdemus: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ Jeesuse töö tulemusel said haiged terveks ja vaevatud vabanesid kurjade jõudude haardest. Isegi järvel äkitselt tõusnud ohtlik torm sai tema sõnaga vaigistatud.

Tagaküljel aga on selle kõige hind − kõik see, mida Jeesus pidi meie päästmiseks üle elama. Selle võtab kokku üksainus sõna – rist.

Ka Jeesuse järgimisel on kaks külge. Esiküljel on meie jaoks kõige tähtsam: pattude andeks saamine ja Jumala lapse seisuse ning taevariigi kodakondsuse omandamine. Lisaks boonusena kõik ajalikud ja vaimulikud õnnistused ning Jumala tõotused. Aga tagaküljel on Jeesuse järgimise hind: tuleb salata end ära ehk jätta oma huvid sinnapaika, võtta oma rist (risk, mis Jeesuse järgimisega kaasneb) ja käia sama teed, mida käis temagi. 

Sellest viimasest Paulus antud kirjakohas räägibki. Ta alustab juba 3. salmis esiküljega: „Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, halastuse Isa ja kõige julgustuse Jumal!“ Aga juba järgmises salmis viitab ta ka evangeeliumi kuulutamise teisele küljele, rääkides ahistustest, aga otsekohe ka julgustustest nende keskel: „Tema julgustab meid igas meie ahistuses, et me suudaksime julgustada neid, kes on mis tahes ahistuses, julgustusega, millega Jumal meid endid julgustab.“

Niisiis, ahistusi oli ilmselt rohkesti, aga Pauluse jaoks oli nende keskelgi ülekaalus ikka julgustus. Ei olnud hirmu ega ahistatud meeleolu, ahistavad olid ainult välised sündmused. Ja Paulus tõdeb, et ehkki välised ahistused olid nii suured, et „me koguni kahtlesime oma ellujäämises, meil oli meie endi arvates surmakäsk juba käes“ − Jumal ikkagi „päästis meid sellest määratu suurest surmast“. Enamgi veel − Paulus on veendunud: „Jah, ta päästab edaspidigi.“ Aga selle juures on oluline osa eestpalvetel: „kui ka teie eestpalvetega meile appi tulete“. Palvetades kutsume Jumala oma olukordadesse appi. Ja siis on jälle tänu ja järelikult ka rõõm, sest „paljude inimeste eestpalvete tulemuse tõttu paljud tänavad Jumalalt meile osaks saanud armuanni eest“.

Tegelikult juba siis, kui Jeesus Pauluse enda teenistusse kutsus, andis ta töö kirjeldusena teada ka selle raskema külje: „sest mina tahan talle näidata, mida kõike ta peab kannatama minu nime pärast“ (Ap 9:16). Seega kuuluvad kannatused ja raskused põhimõtteliselt mitte ainult Jeesuse, vaid ka tema järgijate ellu. Sellega on otseses vastuolus meil läänemaailmas praegu üldiselt levinud hoiak, et kõik peab olema võimalikult mugav ja odav, Jumala riigis isegi tasuta. Jumal ei tohi esitada meile suuremaid nõudmisi, kuid peab küll hoolitsema meie heaolu ja muretu elu eest (sõltumata sellest, kuidas meie arvame heaks elada), sest ta on ju armastus, eks ole!

Paulus ei taha, et vendadele (kes ka Eestis parajasti sellistes raskustes ei ela) jääks teadmata ka see evangeeliumi kuulutamise külg. Tähelepanuväärne on seejuures, et Jumalat teenides Paulus ei kurda, kui raske see on. Vastupidi − tema arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimistki tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse (Rm 8:18)! Ja koguni: „Nüüd ma rõõmustan oma kannatustes teie pärast, ja oma ihus ma täidan puuduvat osa Kristuse kannatustest tema ihu, see tähendab koguduse heaks“ (Kl 1:24).

Nii et Pauluse meelest tasub Jumala teenimine raskustest hoolimata ülihästi ära!

 

 

 

 

Aare Kimmel,

Rannamõisa koguduse õpetaja