Saadud Pühast Vaimust, ilmale tulnud neitsi Maarjast

Mt 1:18–24
Evangelist Matteus võtab meile jutustada sellest, kuidas oli lugu Jeesuse Kristuse sündimisega. Üks ääretult intiimne lugu, mis keeras selle noore, alles kihlatud paari, Maarja ja Joosepi elu pea peale, sest ühtäkki oli neitsi lapseootele jäänud. Seesama Jumal, kes hingas oma Vaimu välja aegade alguses ja hüüdis: «Saagu valgus!», hingas oma Vaimu ja lasi meie Päästjal tibatillukese inimesena Maarja südame all kasvama hakata. Üheksa kuud Päästja looteiga, sõrmede ja neerude, südame vatsakeste ja kodade kujunemist. Liigutused, mida Maarja ja Joosep neil kuudel õnnevärina ja hämmastusega tundsid. Jumal, kes kujunes inimeseks. Jumal, kes oli nabanööri pidi kinnitatud naise külge, täielikult temast sõltuvuses nii toidu kui hapniku saamise poolest.
Selles punktis saavad kokku Jumala igavik ja meie ajalik, lõppev maailm. Tema on teinud midagi hoomamatut ning on kogu meie inimliku eksistentsi, saatuse enese peale võtnud. Ta on luust ja lihast inimeseks saanud, samasuguseks kui sina ja mina.
Pühakiri ei paku siin vastuseid kõikidele meie peakestes esile kerkivatele küsimustele, ei seleta meile, kuidas kõik täpselt nõnda, loodusseadustele risti vastupidi juhtuda sai. See, mis toona sündis, oli ainukordne ime ja seda tunnistame me igal jumalateenistusel ka apostliku usutunnistuse sõnadega: Jeesus Kristus on «saadud Pühast Vaimust, ilmale tulnud neitsi Maarjast …». See, mis meie eest looriga varjatud on, jäägu looritatuks – ilmselt pole meil tarvis neist asjust rohkem teada.
Ent on terve rida asju, mida meil on hädasti tarvis teada, ja seda enam tasub süveneda sellesse, mida Jumal meile avada tahab. Nõnda ei hakka ka Matteus imet lahkama, vaid keskendub olulisimale. Sest too sündimise ime oli vajalik veelgi suurema ime teokssaamiseks. Ehk just sellepärast asetab Matteus palju konkreetsemalt kui neitsist sünni fookusesse sündiva lapse nime. Selles nimes sisaldub kõik järgnev – selles on kogu Tema olemus, eesmärk ja ülesanne ühteaegu. Nimi Jeesus, toona üsna tavaline juudi poisslapse nimi, kuulutab meile, et Jumal on meie pääste. Selles nimes on kokku võetud kogu rõõmusõnum. Too laps pidi saama selle nime, sest temas sünnib ilma see, kes päästab oma rahva nende pattudest.
Hea lugeja, Jeesus ei lahenda mitte ainult üht meie paljudest probleemidest. See pole nõnda, et tema kõrvaldab vaid patuprobleemi, aga meil endil tuleb lisaks hakkama saada paljude teiste tõsiste muredega: tervisehädade, hirmude, sotsiaalse ebakindluse, surma ja kommunaalmaksudega.
Patt ongi ainus, millest me päästmist vajame. Mitte mingit muud tõsist häda, mitte mingit patust lahus olevat häda meil ei olegi. Sest patt on katki läinud, purunenud suhe inimese ja Jumala vahel. Patt on see meie häda, et meil pole enam osa Jumalaga. Ja kuna meil pole enam osadust temaga, kes on Elu ja Tõde ja Armastus, siis on paratamatult katki ka meie suhe eluga, inimestega, maailma ja iseendaga. Sellepärast on meil hirm, sellepärast on hinges ebakindlus, sellepärast on meis ja meie ümber kurjus ja sestap on meie lahutamatuks kaaslaseks surm.
Jeesus aga, see sündiv laps, tema ise ongi Jumala ja inimese vaheline osadus ning sellisena on ta ise pattude andeksand ja vabastus. Ta mitte üksnes ei kuuluta meile seda armu, ta mitte üksnes ei edasta seda meile, vaid tema ise on Jumala arm meie sees ja meie keskel.
Ja see on tema teine nimi, millest Issand juba varem, prohvet Jesaja suu kaudu rääkinud oli: Tema on Immaanuel, Jumal on meiega. Meie Päästja on üha meiega – tema, kes ta astus patuste poolele ega pöördu meist ära, tema, kes on osaduses patustega. Sinu juures, päris sinu ligi on tema, su Päästja. Tema vabastab sind hirmust ja surmast, päästab su süü ja ängi, mõttetuse ja tühisuse ahelaist. Ja seda, mis Jeesuses on sündinud ning jätkuvalt sünnib, ei saa enam kuri ise ka tühjaks teha ega sellele tagasikäiku anda.
Juba selles Jeesuse sünniloos, kohe Uue Testamendi esimesel leheküljel, jõuab meieni ülestõusmispühade sõnumi valguskuma. Juba seal, kus Maarja ja Joosep seisid alles rabatuna silmitsi Jumala imelise sekkumisega nende ellu, saab selgeks, et Jumal on otsustanud sekkuda meie kõigi ellu. Ja seda sellepärast, et ta tahab olla meiega. Kõik meie enda laotud vaheseinad, meie tõkked ja nukid, küürud ja kühmud tahab ta kaotada ning olla meiega, et meil võiks olla elu. Jeesuse edasine teekäik, tema surm ja ülestõusmine vaid kinnitavad seda. Nõnda lõpeb Matteuse evangeelium sellesama sõnumiga: «Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.» Sinu Päästja on sinuga, iga päev, ajastu lõpuni. Aamen.

 

 

 

 
Annika Laats,
Risti koguduse õpetaja