Solvanguist hoiduda võib olla kerge

Issand ütleb: «Kui puu on hea, siis on ta viligi hea, või kui puu on halb, siis on ta viligi halb; sest puud tuntakse tema viljast. Teie rästikute sugu, kuidas te võiksitegi rääkida head, kui te olete kurjad? Sest suu räägib sellest, millest süda on tulvil. Hea inimene võtab heast varamust head ja kuri inimene võtab kurjast varamust kurja. Aga ma ütlen teile, et inimesed peavad kohtupäeval aru andma igast tühjast sõnast, mis nad on rääkinud, sest su sõnadest mõistetakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind süüdi.»
Mt 12:33–37

Päris karmid on sõnad, millega Jeesus vastab tema vastu paha sepitsenud variseridele. Nood olid omakeskis arutledes nimetanud tema tegevust deemonlikuks ja Jeesust ennast Peltsebuliga mestis olevaks. Me ei tea, kas nad seda ka ise tõesti uskusid või mõtlesid selle süüdistuse välja lihtsalt kui põhjenduse, miks Jeesuse kuulutust mitte vastu võtta.
Silte kleepida on lihtne ning tihti leiame end liialdamas süüdistustega, milles me ka ise päris kindlad pole, kui tunneme endid mingil põhjusel ohustatud olevat. Issand aga hoiatab meid mõtlematu sõnadeloopimise eest üsna tõsiselt (loe nt Mt 5:22–26, 7:4–5) ning vaid lapsed ja arutud ei suuda mõista fraasis «sulg on vahedam kui mõõk» peituvat tõde. On selge, et Jeesuse jüngrid võtsid neid hoiatusi väga tõsiselt ning pidasid keele talitsemist tähtsaks osaks kristlikus elus (nt Jk 3:2–12). Kui keeruline see igapäevaelus vahel olla võib ning millist enesedistsipliini see nõuab, teab vast igaüks, kes vähegi on püüdnud Issanda meelt omaks võtta.
Teisalt: nagu on sõnu, mille tarvitamise eest end tuleb hoida, nii on ka sõnu, mida ütlema tuleb end vahel sundida. Ajal, mil n-ö avalik arvamus peab lugu tugevatest inimestest, neist, kes on väliselt edukad, enesega toime tulevad ja «tegijad», on väga raske tunnistada üksteisele, kui oleme milleski eksinud ja peame andeks paluma. Mokaotsast öeldud «Vabandust!» on sageli parim, mida suudame endast välja pigistada. Ja ometi tunneme, et pinged on õhus ning lepituseks oleks vaja enamat.
Kust saame selle sisemise jõu, et tühistest ja kahjustavatest sõnadest hoiduda ning pühast armastusest kantud siiraid sõnu öelda, jõu, et elada head elu nende sõnade tõelises tähenduses?
Kindlaim viis on tulla Jeesuse juurde – vaadata Teda, kes ise on Armastus, ning lasta Temal oma elu uuendada. Nagu osutab Rumeenia märterpastor Richard Wurmbrand oma raamatus «Võidukas usk», on oluline ja huvitav osa evangeeliumist ka see, mida ei pandud kirja. Näiteks ei leia me kusagilt Piiblist, et keegi oleks Jeesuse enda käest millegi pärast andeks palunud. Inimesed vaatasid Jeesusele otsa ja nägid, et andeksandmine oli seal. Peetrus ütles kord nii valesti, et Jeesus pidi nimetama teda «saatanaks».
Teine kord – siis, kui Jeesus oli minemas vastu oma kannatusele ja surmale – tülitsesid jüngrid selle üle, kes peaks omama kõige kõrgemat positsiooni Jumala kuningriigis. Jüngrid magasid siis, kui Jeesus vajas kõige rohkem tröösti – ning nad jätsid Ta maha ja põgenesid. Peetrus salgas Ta mitme vandega ära. Siiski ei tulnud kellelegi neist pähe öelda Jeesusele: «Mul on kahju, et nii läks, anna andeks.» Ka sina ei pea kasutama selliseid sõnu. Tule Jeesuse juurde, isegi kui su süda on liiga uhke ja sa ei suuda tunnistada, et oled elus eksinud. Jeesuse elukutse on andeks anda.
Lugedes evangeeliume võid näha Jeesust läbi esimeste kristlike põlvkondade silmade. Võid õppida tundma Teda ning mõistma elu teed, millele Jumal sind kutsub. Kui oled ristitud, on Jeesus kummardunud sulle väga lähedale ning andnud sulle osa oma elust. Kui tuled pühapäeval kirikusse (või palud oma koguduse vaimulikul end kodus külastada – juhul, kui olukord ei võimalda ise kirikusse minna), näed Teda veelgi alanduvat ja end eluleivana sakramendis omadele andvat. Niisugused kohtumised ja ühendus toovad endaga sisemise muutuse pühadusele ning ühel päeval võid end leida kogemas: solvanguist hoiduda ja head kõnelda, ka inimlikult ebamugavais olukordades, on kerge, kui Kristus elab sinu läbi ning sina ei ela enam enesele, vaid Talle, kes on su lunastanud enesesäilitamise orjusest. Tule Jeesuse juurde!

Toomas Nigola,
Põlva koguduse õpetaja