Sõnumitoojad on koolitatud

Paarkümmend inimest käis sügise alguses Soomes Kittee evangeelses rahvakoolis omandamas kogemust, kuidas toimib perehooldus.

Tartu Maarja koguduse diakooniatöötaja Lea Saar, rahvakooli Eesti-poolne koostööpartner, ütleb, et võimalust Euroopa fondide kaudu rahastatud koolitusel osaleda pakuti erinevate kanalite vahendusel. Huvilisi oli omastehooldajate liidust, sotsiaaltöötajate seast, Tartu tervishoiu kõrgkoolist, Pärnu kutsehariduskeskusest, lisaks paar kirikutöötajat. Nädala jooksul nähtut-kuuldut kokku võttes tõdeti: süsteemi on võimalik Eestis rakendada, peab vaid tahtma.

Nagu muinasjutt
Meie jaoks muinasjutuna tundub Soome sotsiaalsüsteem, millest koolitusel anti hea ülevaade. Kui sealne inimene saab 75, külastab teda sotsiaaltöötaja ja otsustab, kas külastatav vajab mingit tugiteenust, toetust või hooldajat. Kõik tema vajadused vaadatakse üle ja tehakse vastav otsus. «Kuristikuline vahe on selles, et meil peab eaka vajaduste eest hoolitsema lähedane, Soomes on see omavalitsuse rida,» ütleb Lea Saar.
Igal teenusel on kindel hind ja see kehtib kõikidele ühtmoodi, nii rikastele kui vaestele. Teenuste katteks läheb eaka pension, kusjuures tema kasutusse peab jääma 15% pensionist. Puuduoleva summa maksab omavalitsus. Tähtsaks peetakse, et eakas oleks kodus või perehoolduses, kuni see on vähegi võimalik. Alles siis, kui nad vajavad meditsiinilist järelevalvet, saadetakse eakad hooldekodusse. Samas on välistatud, et lamaja haige on perehoolduses.

Suure südamega
Kusagil Karjala kandis elas lahtiste käte ja suure südamega üksik mees. Kui ta läks suuremasse kauplusesse, küsis ta eakate inimeste ostusoovide järele. Ta tõi teistele toitu, käis vaatamas, kas neil on abi vaja. Siis sai üks proua nii vanaks, et võttis oma seitse asja ja läks selle mehe juurde. Ühele lisandus veel kaks ja siis läks mees omavalitsusse ja ta määrati hooldajaks.
See on tore lugu perehoolduse tekkest ja perehooldus ongi levinud rohkem Karjala piirkonnas. Nüüd on perehooldus Soomes seadusega reguleeritud. Perehooldust on kahte tüüpi: pikaajaline, kus eakad elavad püsivalt kellegi juures, ja lühiajaline. Viimast varianti kasutatakse näiteks juhul, kui omastehooldaja on puhkusel. Neile on nimelt ette nähtud puhkus.

Ühiskonna kaotus
Soomes koolitusel käinud vaimustusid mõttest, et ka meil võiks sellised kodud olla. Praegu langeb kogu raskus omastehooldajatele, kes peavad loobuma oma senisest elust ja pühenduma lähedaste eest hoolitsemisele. Grupis oli mitu sellist inimest, kes kõnelesid, et raske on isegi poodi minna, sest ei tea, mis sel ajal võib juhtuda.
Omastehooldajate lood on väga keerulised. Ennast unustatakse täiesti ära. Soomes saab hooldaja toetuse või teenuse (näiteks koristaja, juuksuriskäik), et ennast hästi tunda, mitte hooldamisest kokku vajuda. Meie riigis on sotsiaaltoetus keskmiselt 19 eurot.
Kuidas siis olukorda muuta? Asjaajamise võti võiks olla omastehooldajate liidu käes, et nad survestaks sotsiaalministeeriumi. On loogiline, et kodus lähedast hooldav inimene võiks natuke teenida, kui ta saaks enda juurde lisaks võtta ühe või kaks inimest. Kui ühiskond kaotab ühe tööjõulise inimese, kes elab hooldatava pensionist, tekib probleeme juurde. Kui tal on veel alaealised lapsed, on see täiesti üle mõistuse.

Täisväärtuslik elu
Grupp külastas kahte kodu Kittee piirkonnas: üks lühi- ja teine pikaajalist perehooldust pakkuv. Need olid väga soojad, tavalised kodud, kinnitab Lea Saar. Omavalitsuse esindaja hindab kodu sobivust, perehoolduse pakkuja peab läbi tegema koolituse ja alles siis, kui protsess on läbitud, saadetakse inimene hooldusele.
Kui perehoolduskodu alustab, maksab omavalitsus teotust kuni 2500 eurot või aitab vajaliku inventariga. Kodule ei rakendu nii karmid reeglid kui majutusasutustele, ent ratastooli või ratastega voodiga peab majas liikuda saama. Sageli tulebki kohendada vannituba või tualetti. Kui inimene pakub perehooldust neli aastat, ei pea ta käivitamistoetust tagasi maksma.
Pikaajalist hooldust pakuti talus, kus peeti loomi, tehti põllutöid. Peremees kaasas jõudumööda hoolealuseid majapidamistöödesse ja see aitas päeva sisustada – eakad elavad perehoolduses täisväärtuslikku elu. «Mulje oli väga hea. Perehooldus on kodule kõige sarnasem olukord,» ütleb Lea Saar. Samas saavad endised meditsiiniõed, aga ka inimesed teistelt elualadelt panustada kogukonda ega jää lootma töötutoetusele.
Koolitusel räägiti ka väärikast vananemisest ja ilusast surmast. Perehoolduskodus elamine annab vanainimesele turvatunde, omavalitsus aga jälgib, et tema vajadused oleks täidetud. Lea Saare sõnul on perehoolduse mõiste toodud meie eakate hooldust puudutavasse arengukavasse. Kevadel tuleb Kittee evangeelse rahvakooli esindus Tartusse ja loodetakse siis kohtuda meie ametnikega. Loodetavasti saab taoline mudel meilgi seadustatud ja leiab oma eluõiguse. Eakad püsivad kauem tervena siis, kui nad ei ole emotsionaalselt üksi jäetud. «Haigla on haigete jaoks,» ütleb diakooniatöötaja Lea Saar lõpetuseks.
Rita Puidet