Sündida Seaduse orjast Jumala lapseks

Nelipüha on Püha Vaimu väljavalamise päev. Nelipüha on Kristuse Kiriku sünnipäev. Kuid eriliselt on nelipüha kristlase vabaduse püha.
Täna pühitseme Jeesuse Kristuse loodud lunastuse jõudmist iga üksiku ristiinimeseni. Jumal on oma Poega läkitades andnud kõikidele inimestele võimaluse pääseda, kuid see tõsiasi vajab isiklikku seisukohavõttu.
Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse, kirjutab Paulus (Rm 10:9). Jeesuse jüngrid said nelipühal tagasi kaotatud julguse ja astusid selle sõnumiga rahva ette, pakkusid pääsemisvõimalust. Peetrus jutlustas esimesel nelipühapäeval Jeruusalemma elanikele: Kogu Iisraeli sugu teadku nüüd kindlasti, et Jumal on Jeesuse Naatsaretlase teinud Issandaks ja Messiaks, sellesama Jeesuse, kelle teie risti lõite!
Peetruse sõnum vapustas kokkutulnuid, nad küsisid, mida nad tegema peavad. Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni, vastas Peetrus (Ap 2:36–38).
Ristimise vastuvõtmine on isiklik seisukohavõtt Kristuse suhtes, ristiinimese vabaduse omaksvõtt. Inimene sünnib Seaduse orjast Jumala lapseks. Endise, hirmule rajatud jumalasuhte asendab armastusele rajatud perekonnasuhe. Inimese seisund muutub täielikult, ta hakkab vilja kandma. Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus, loeme kirjast Galaatia kogudustele (Gl 5:22–23).
Selles ongi ristiinimese suur vabadus, et me ei pea ennast Jumalale tõestama, oma heategusid üles lugema, nendega kiitlema, et Jumala silmis paremasse valgusse sattuda. Oleme vabad sellest kohustusest, et peaksime lunastuse Jumalalt välja teenima.
Pigem vastupidi: meie saame teha head üksnes seetõttu, et juba oleme lunastatud. Jumal on meid juba vastu võtnud. Meie õnnistatud elu on vastus Jumalale. Rooma kirja 7. peatüki lõpus räägib Paulus oma suutmatusest teha head. Patune ihu takistab, surmab hea tahte. Kuid meie kirjakohast loeme, et Jumala Vaim äratab inimese, teeb teie surelikud ihud elavaks oma Vaimu läbi (Rm 8:11).
Ristimises oleme veest ja Vaimust uuesti sünnitatud (Jh 3:5). Kirjast efeslastele loeme: Jumal, kes on rikas halastuselt, on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud, kuigi me olime surnud üleastumistes, ning on meid koos temaga üles äratanud ja asetanud taevasesse olukorda Kristuses Jeesuses (Ef 2:4–6).
Ma ei väsi kordamast seost ristimisega. Ristimine on põhjapaneva tähtsusega sündmus inimese elus — kõik see, mida keegi võib usuelus saavutada, lähtub ristimisest. Mitte inimese toimetatud talitusest, vaid sellest, et Jumal võtab inimese oma lapseks ja annab igaühele temale eriomase vaimuanni. Inimene pühitsetakse sel hetkel Jumala Vaimu templiks (1Kr 3:16).
Ta jagab Jeesuse Kristuse saatust, sureb ja tõuseb uuele elule koos temaga. Ainult nii on võimalik öelda, et oleme asetatud taevasesse olukorda juba siin. Koos Kristusega surres oleme kandnud meile määratud patukaristuse, nagu loeme: Kes on surnud, see on patust vabaks mõistetud (Rm 6:7). Koos Kristusega surnuist tõustes oleme kutsutud uue, jumaliku elu tarvis.
See on väga suur vastutus. Paulus on üsna karm, kui ta kirjutab efeslastele vanast ja uuest inimesest: Teil tuleb jätta oma endise eluviisi poolest vana loomus, kes laostub petlike himude käes, ning saada uueks oma mõttelaadilt ja riietuda uue inimesega, kes on loodud Jumala poolt elama tõe õiguses ja vagaduses (Ef 4:22–24).
Kristlane on küll vaba vajadusest lunastus välja teenida, kuid see ei tähenda uuesti patu orjaks saamist. Jumala Vaim peab inimeses saama selleks jõuks, mis lunastusel laseb tema elus välja paista. Usku mõistetakse aina sagedamini isikliku südameveendumusena; kui aga inimese usust ei järeldu mingeid muutusi ta elus, siis on usk üsna mõttetu, koguni surnud asi.
Kristlane elab tõotuse ja täitumise vahelises pingeväljas. Ta on lunastatud, Jumala omaks saanud; kuid ta ei ole tõotusi veel kätte saanud. Me oleme päästetud lootuses, ütleb Paulus (Rm 8:24). On imeline, kui palju tegelikult Jumal meie heaks teeb. Ta lunastab meid, ta aitab meil elada.
Seda, milleks Seadus oli võimetu, kuna see oli jõuetu inimloomuse tõttu, on teinud Jumal, kes mõistis patu inimeses surma, läkitades oma Poja patuse loomuse sarnasuses ja patu pärast (Rm 8:3). Kõik on alanud sellest hetkest, mil Jumal pöördus inimese poole ja ütles talle oma jah-sõna, võttis ta vastu oma lapseks.
Aamen.
Joel Siim, Lääne-Harju praostkonna vikaarõpetaja