Suurem tegu

Jh 5:19–21 

Tänases kirjakohas torkab minu meelest kõige enam silma Jeesuse mõte, et Isa tahab Pojale näidata veel suuremaid tegusid kui need, mida ta on Pojale näidanud seni. Mida on siis Poeg seni näinud?

Meie saame selle üle otsustada pühakirja alusel. Poeg on seni näinud kogu oleva loomist, inimese pattulangemist ja vastandumist Jumalale, Jumala halastust inimese vastu selles kurvas olukorras, Seaduse andmist inimestele, Jumala prohvetite saatmist inimeste juurde, inimeste tõrksust Jumala Seadust ja prohveteid vastu võtta.

Poeg on näinud ka seda, et Isa äratab üles surnuid ja teeb elavaks. Äratas ju Jumala prohvet Eelija 1Kn 17 järgi surnuist Sarepta lesknaise poja ja Jumala prohvet Eliisa 2Kn 4 järgi Suunemi naise poja. Teame, et ka Jeesus äratas inimesi surnuist üles: Mt 9 järgi Jairuse tütre, Lk 7 järgi Naini noormehe ja Jh 11 järgi Laatsaruse. Ent miks ütleb siis Jeesus, et Isa tahab Pojale näidata veelgi suuremaid tegusid kui need? Ehk viitab Jeesus siin oma ristisurmale ja ülestõusmisele kolmandal päeval? See on ju suurim tegu, mida Jumal inimeste jaoks on teinud! Nii võiks arvata, ent Jeesus ei ütle seda, vaid ütleb selge sõnaga: Poeg teeb elavaks, keda tahab. Niisiis võiks siit järeldada, et siin mõeldakse juba surnuist üles tõusnud ja taevasse läinud, Jumala paremal käel istuva Kristuse tööd inimestega. Ja mitte ainult nende surnuist üles äratamist (sest selliseid asju, nagu öeldud, on juba ammu toimunud), vaid nende elavaks tegemist igaveseks eluks. Sest eelmainitud Sarepta lesknaise poeg ja Suunemi naise poeg surid kord ikkagi. Samuti juhtus see Jairuse tütre, Naini noormehe ja Laatsarusega. Kuid sellest veelgi suurem tegu on Jeesusel Kristusel elu andmine neile, kes temasse usuvad.

Ef 2:4–7 on kirjutatud: „Aga Jumal … on meid koos Kristusega üles äratanud ja asetanud taevasesse olukorda Kristuses Jeesuses, et näidata tulevastel aegadel oma armu võrratut rikkust helduses meie vastu Kristuses Jeesuses.“

Niisiis on see suurem tegu, millest Jeesus meie kirjakohas kõneleb, Isa suurem tegu meie, inimeste heaks. Inimesed, nagu Efesose kirjas öeldakse, on koos Kristusega üles äratatud ja asetatud Kristuses taevasesse olukorda juba nüüd, maise elu ajal. Kuid Jeesus ütleb, et ta teeb elavaks need, keda ta tahab elavaks teha. Kas siis mitte kõiki? Ja kui mitte, siis keda? Kas ka mind ja teid, kes te seda jutlust loete? Kas Jeesus tahab meid enda omaks? Niimoodi küsimine on minu poolt muidugi intrigeerimine. Sest millal võib üldse kahelda selles, et Jeesus on meid taevasesse olukorda asetanud? Vaid siis, kui me pole ristitud ja ei usu, et Jeesus Kristus on Issand (Mk 16:16; Rm 10:9). Kui me aga oleme ristitud ja usume, siis on Jeesus meid tahtnud ja kui me tema juurde tuleme, siis ei aja ta meid välja (Jh 6:37).

Jeesus ütleb ka, et kui inimesed näevad neid suuremaid tegusid, millest just kõnelesime, siis nad panevad imeks. Teisisõnu, kui inimesed näevad, et nende kaasinimestega toimub mingi muutus – nad lasevad endid ja oma lapsed ristida ning hakkavad oma elus usaldama Jeesust Kristust –, siis nad imestavad. See imestus ei pruugi olla heatahtlik. Tajume ju oma eluajal hästi, kuidas Kristusesse uskumine pole midagi mugavat. Praegu on palju kõneainet tekitanud meedia järsk huvi luterliku kiriku vastu, kiriku tegevuse analüüs, mille tulemusena leitakse palju negatiivset, paremal juhul imelikku.

Kuid kas siis kõik see, mida kirik on ajakirjanike arvates valesti teinud, on sündinud millestki muust kui usust Jeesusesse? Kas meedia imestab kiriku üle seetõttu, et seal on vähe või pole usku Jeesusesse? Ei, ikka seetõttu, et kiriku tegevuses nähakse eksimusi ilmalike kriteeriumide järgi hinnates: liikmeskond väheneb, ihatakse riiklikku tunnustust, himustatakse materiaalset vara. Kuid see pole nii oluline. Oluline oleks see, kui maailm heidaks kirikule ette usu puudumist. Ent see pole võimalik: sel juhul tahaks Poeg elavaks teha hoopis uskmatut maailma ja mitte kirikut, Kristuse ihu. Kuid Poeg ei taha seda, vaid ta tahab teha elavaks need, kes on ristitud, usuvad ja tulevad Jeesuse juurde. Ükskõik, milliseid eksimusi siis uskmatu maailm sellel teekonnal ei leia või mille üle ta imeks ei pane.

Meie kirjakohas pälvib tähelepanu ka Jeesuse imeline viis näidata ühekorraga Poja allumist Isale ja Poja jumalikkust. Ühest küljest, ütleb Jeesus, teeb Poeg ainult seda, mida tema armastav Isa talle näitab. Teisest küljest teeb ta neidsamu asju ja veel suuremaidki.

Vahel küsitakse, milleks on tarvis mõelda Jumalast Jeesuse Kristuse terminites. Kas ei piisa sellest, et on üks Jumal, kellesse uskumine annab igavese elu ja kellesse mitteuskumine viib hukatusse? Nii mõtlevad paljud inimesed ja uskkonnad. Kuid võiks öelda nii, et just Poeg teeb teoks Isa unistused – nii nagu me kujutleme maiste isade unistusi oma poegade kohta. Isa tahab inimkonna päästmiseks teha midagi enamat, kui ta on seni teinud.Ja ta ei taha inimesi lihtsalt niisama surnuist üles äratada, vaid ta tahab üles äratada patuta inimesi.

Kuidas muuta inimesed patust vabaks? Mitte seeläbi, et nõuda neilt, luust ja lihast surelikelt inimestelt püha elu. See pole ju võimalik, nagu näitab meile pühakiri. Inimesed saab patust vabaks muuta seeläbi, et Isa kingib oma Poja püha elu nende eest ja pühitseb neid seeläbi. Nõnda siis teeb Poeg tõepoolest kõike sedasama, mida Isagi, kuid ta teeb Isa palvel ka midagi enamat. Ja teeb seda selleks, et anda inimestele igavene elu. Aamen.

 

 

 

 

Mart Jaanson,

Nõo koguduse õpetaja