Ta tahab meile olla igavesti vajalik ja piisav

Hoi! Kõik janused, tulge vee juurde! Ka see, kellel ei ole raha, tulgu, ostku ja söögu! Tulge, ostke ilma rahata, ilma hinnata veini ja piima! Miks vaete raha selle eest, mis ei ole leib, ja oma vaevatasu selle eest, mis ei toida? Kuulake mind hästi, siis te saate süüa head ja kosutada ennast rammusate roogadega. Pöörake kõrv ja tulge mu juurde, kuulake mind, siis on teil edu; mina teen teiega igavese lepingu, samasuguse, nagu oli mu osadus Taavetiga!

Jesaja 55:1–3

„Proua, tulge, proovige meie juustu! Noormees, astuge ligi!“

Niisugust kutset võib turulettide vahel kõndides ikka kuulda. Oleks ebaviisakas mujale vaadata ja pakkujast lihtsalt mööda kõndida. Naeratad ja astudki leti ligi. Maitsed tükikese ja kui pakutu meeldib, uurid hinda. Kui müüja on osav ja sõbralik, võib juhtuda, et pistad juustutüki kotti ka siis, kui esialgu ei plaaninudki midagi osta.

Idamaa turul võib kogemus olla mitu korda intensiivsem. Rahvahulgad, võõras keel kõlamas lõpututes kitsastes vahekäikudes lettide ja poekeste vahel, lõhnad, hõiked, valgus ja värvid segunevad virvarriks, mille keskelt kostab, arusaajale, erksaid hüüdeid: „Tulge siia, meil on kõige parem valik, kõige ilusamad vaibad, kõige värskem, kõige odavam …. kõige-kõige-kõige … ainult sinu jaoks! Tule ainult!“

Ja siis kostab meile meile elu turuplatsilt ja elukäikude virvarrist prohveti hääl: „Tulge siia! Janune saab juua! Tasuta! Vee asemel pakume piima ja veini! Meil on kõige parem toit!“

Võib tunduda kohatu Jumala sõna niisugusesse konteksti asetada. Kas prohvet on siis turumüüja? Kas Jumal, meie looja oma tõotustega, on tõesti turukaup?

Võime end kujutada prohveti sõnade esimeste kuuljate juurde Paabelisse. Nad ei ole seal päris vabatahtlikult, aga suur osa küüditatud Jumala rahvast on juba Babüloonia eluga leppinud. Nad on harjunud sellega, et Eufrat ujutab regulaarselt maid üle ja muudab põllud viljakaks, et elustandard on päris kõrge ja et kõikjal pakutakse rikkalikult nii erinevaid kaupu ja teenuseid kui ka ideoloogiaid ja jumalapilte.

Mille üle nad kurdaksid? Et neil pole kättesaamatut esivanemate maad? Aga elu tahab ju elamist siin ja praegu ja tõttöelda pole elu olnud kunagi varem nii külluslik. Päris paljud Iisraeli lastest võisid niimoodi mõelda.

Möödunud on oma kaks ja pool tuhat aastat, aga siin, Euroopas võib täna samamoodi mõelda: siin me oleme. Me pole kunagi varem elanud nii hästi ja hoolimata kõigest, mis ümberringi toimub, on meil maailma keskmisest palju kõrgem elatustase, tohutult palju erinevaid pakkumisi ja võimalusi oma elu korraldamiseks ja paljut, mida me iseenesestmõistetavaks peame, näeb muu maailm luksusena.

Nii neile kauges Paabelis kui meile siin ja praegu hüüab prohvet: Hei! Kas tunned, kuidas su kurk kuivab? Tule ometi siia ja ma pakun sulle palju paremat kui lihtne janukustutus! Ära raiska oma kalli aja ja raske tööga teenitud raha tühisuste peale! Siit saab kõike niisama! Tule ometi siia! Siin on tõelise elu allikas!

On arusaadav, et turuplatsi kujundi ning toidu ja joogi sümbolite taga on midagi suuremat. Prohvet räägib janust tõelise elu järele, inimese hinge ja vaimu näljast ja kinnitab: Jumal ise on sinu vajaduste täitja. Ta ei taha sind toita ja joota mitte su märkimisväärse panuse ja erilise väärtuse pärast, vaid täiesti tasuta, ainult sellepärast, et ta mõistab su vajadusi. Ainult ühte palub ta: „Kuula mind!“

Jumal palub meid, keelitab ja meelitab, et me kuulaksime seda, mis meie olemust tervendab ja mis meie elule tähenduse annab. Ta väljendab oma igatsust meie järele. Kas sellest arusaamine teeb meie kõrva teravamaks ja kuulmist ergumaks? Kas taipame, kui väga meiegi Jumalat vajame ja tema järele igatseme?

Kui mõtleme sellele, mida äraelamiseks vajame, siis on siin põhjamaal  palju vajalikku. Peab olema mingi sissetulek, eluase ja muidugi ka kõhutäide. Need pole mõistagi hea elu keskmeks, aga ilma nendeta ei saa. Midagi on siiski veel vaja. Me vajame inimesi enda ümber, vajame neid, keda usaldame ja armastame, ja neid, kes meid mõistavad, kuulavad ja hindavad. Vajame lähemaid ja kaugemaid inimsuhteid, traditsioone ja kultuuri, vajame elule tähendusrikkust, eesmärki ja mõtet.

Kõik see kuulub hindamatute väärtuste hulka. Neile ei saa hinnasilti külge riputada, ei süüa ega vaid iseenda kasuks tarvitada, kuid need väärtused on hinge toiduseks ja eluspüsimise aluseks. Neile mõeldes saavad selgeks prohveti sõnad: „Miks vaete raha selle eest, mis ei ole leib, ja oma vaevatasu selle eest, mis ei toida? Kuulake mind hästi, siis te saate süüa head ja kosutada ennast rammusate roogadega.“

Kui võtame prohveti sõna tõsiselt ja teeme selle järgi, siis on meie vaimutoidus tuumakust ja sügavust, me ei ole sunnitud oma hingepidemeks kogu aeg midagi uut, paremat ja toitvamat otsima. Jumala veest, piimast ja veinist aitab.

Idamaa turul on sageli nii, et kui valid leti välja ja hakkad üht kaupa tegema, lisandub veel ja veel pakkumisi. Nii on ka Jumala sõnaga: see mitte ainult ei täida meie hinge sügavamaid vajadusi, vaid Issand pakub enamatki: ta ise tahab olla meie jaoks toit. Elav leib. Eluleib. Meile igavesti vajalik ja igavesti piisav. Ta ei ole oma sõna ja tõotustega mitte turumüüja või toode, vaid meiega elavas ühenduses, kogu meie olemist kandev ja täitev elustav arm. Seda ühendust ei saa tühistada ning sel vaimutoidul ja hingekosutusel ei ole aegumiskuupäeva.

Hulk aega pärast prohvet Jesajat tuli Jeesus, kes ütles, et tema on eluleib ja eluvee allika valdaja. Ta kinkis omal ajal ja annab tänagi paljudele elumuutvat ja rikastavat väge vastutasu ootamata ja ilma, et saaja seda kuidagi eriliselt vääriks. Eluleib jagas end ebatäiuslikule maailmale, ühiskonnast äratõugatule, haigetele ja patustele, kogukonna äärealadel liikujatele, neile, kes oma hingejanu valju häälega kuulutasid, ja neile, kes oma nälja viisaka fassaadi ja vaga elu taha peitsid.

Muidugi oli see toona inimeste jaoks arusaamatu ja pillav käitumine ja paljude jaoks on see siiani nõnda. Kuid selline ongi meie Jumal: avar, kannatlik, lohutaja, meie järele igatseja. Aeg-ajalt saadab ta meile kellegi Jesaja sarnase meelde tuletama, et ta teab, et me oleme väärt palju rohkemat kui vaid täis kõhtu ja natuke elu mugavusi. Me oleme väärt igavikku avavat sõna, mis meid ergastab, tähelepanelikuks teeb ning aitab luua avarat elu ja sügavat sidet nii taevase Isa,  ligimese kui iseendaga.

Aamen.

Kristi Sääsk

Koeru koguduse õpetaja