Ta tuleb, kui me otsime

Johannese 15:26–16:4
Kirikuaastas on põnev aeg: iga pühapäev pakub midagi uut. Järgmine pühapäev exaudi jääb taevaminemispüha ja nelipüha vahele.
Jeesus läks üles, taevasse, jättes oma kuulajaskonna Talle nõutult järele vaatama. Nelipüha Lohutav Vaim aga ei ole veel tulnud. Just sellest räägib tänane jutlusetekst: Kristus kuulutab oma lahkumisest ja sellest, et tulemas on Jumala Vaim kui Tema tunnistaja.
Ka meie vaimne olukord on selle lähtetekstiga võrreldav: ülestõusnu, taevasse läinud Issand pole enam meie keskel. Ta pole enam vahetult nähtav, kuuldav, kättesaadav. Paljude jaoks on Ta tõepoolest lõplikult surnud, lõplikult kadunud. Või siis niivõrd kõrgele taevasse läinud, et Tal pole meiega ega meil Temaga enam midagi pistmist. Ja see teeb meid nõutuks. Kuidas tunnistada sellises olukorras Jeesusest?
See on väga raske ja täiesti võrreldav lähedase inimese kaotusvaluga. Leinates võõrandub inimene maailmast, tunneb, et teda ei mõisteta, et ta on «normaalsest elust» justkui ära lõigatud. Leinaja on üksi. Järgneda võib kaks reaktsiooni. Põgenetakse kas pinnapealsusesse ning pööratakse tähelepanu välistele asjadele, rituaalidele ja kommetele või üritatakse kaotusvalust üle saada kadunut salates. Need mõlemad reaktsioonid on märgata ka teoloogias.
Esimese puhul kuulutakse tunnistaja paatosega ristilöödud ja ülestõusnud Kristust, loetletakse üles kõik Temaga seonduv: ligiolek, tähendus, teod, õpetus. Kuid see takerdub hermeetiliselt suletud sõnamängu, jääbki ainult nimetamise pinnale, sest Teda pole tõeliselt ära tuntud ega ka tunnistatud.
Teine äärmus jääb armsa Jeesukese juurde, kes on täiuslik inimene, eeskujuks kõiges, kõiki integreeriv, kõiki teeniv, kõiki ühendav, mitte kedagi välja arvav. Kristus kui selle maailma kõigeväeline Jeesus Kristus, kes kõigele kasuks tuleb. Kaotust korvatakse salgamise läbi, sest taoline Jeesus ei paku troosti ega tõde, vaid on üksnes eeskujuks: hea sõnum Jeesusest vahetatakse ära järeleaimamise sunduse ja liigse rabelemisega.
Just selline on meie olukord. Me ei kannata tagakiusu all, mitte selle all, et maailm meid vihkab, vaid selle all, et Kristus on meie juurest ära läinud. Oleme «aegade vahel». Jeesus ei ole enam meie keskel. Me ootame, et miski muutuks.
Just selles olukorras lubab Jeesus saata tunnistajaks «Tõe Vaimu», Lohutaja.
See on viide, et Kristuse ligiolu on tänapäeval seal, kus on ühtaegu Lohutus ja Tõde. Kas nimetatud kohad on olemas? Kas need on üksnes koguduses? Võib-olla on neid ka väljaspool, maailmas. Võib-olla ei tunne me Kristust enam ära, sest oleme niivõrd harjunud oma kiriklike tundemärkidega? Kuhu on Ta kadunud meie tavalistest vormelitest ja lauludest? Võib-olla on Ta läinud maailma, et seal tõde ja lohutust kuulutada.
Selle pühapäeva teema ja küsimus on, kus ja kuidas kogeda tõotatud Jeesuse ligiolekut ja kuidas seda ära tunda? Ka siis, kui tunnetus toimub võõras kohas ja uudses olukorras. Ka siis, kui Jeesus näeb välja teistsugune kui oodatud. Meenutagem Emmause-lugu ja teisi ülestõusmisjärgseid ilmumislugusid. Jüngrid ei tunne Jeesust ära, sest Ta on hoopis teistsugune.
Igaühel on oma ettekujutus Jumalast ja Tema tegutsemisest ning ligiolekust. Tihti on ettekujutus eriskummaline – loodud meie äranägemise järgi.
Aga Jeesus pakkus välja hoopis teistsuguse aadressi: Tema on seal, kus on Tõde ja Lohutus.
Siin ei saa olla üldkehtivat kogemust. Igaüks võib kogeda Jumalat oma eluseikades, mis igaühel on isemoodi. Selleks võib olla mingi suur kaotus, kui sureb lähedane inimene või puruneb tähtis suhe. Siis võib olla tunne, et kogu maailm laguneb koost, et enam ei ole millelgi mõtet, et ma ei tea, kuidas kõik edasi läheb. Sellel pimedal ja üksildasel hetkel vajame Jumalat, tema Tõde ja Lohutust. Minu kogemus ütleb, et kui me Jumalale oma elus ruumi anname, kui me Tema abi otsime, siis Ta tuleb, lohutab ja räägib tõtt, tõstab meid üles ja kinnitab meie usku. Aamen.
Merike Schümers-Paas, E.E.L.K. Saksamaa praostkonna praosti kt