Ta tuleb otsekui kevadine vihm

Tulge, pöördugem Issanda poole, sest tema on meid murdnud ja tema parandab meid; tema on meid löönud ja tema seob meid! Tema teeb meid elavaks kahe päevaga, kolmandal päeval aitab ta meid üles ja me võime elada tema palge ees. Tundkem siis, püüdkem tunda Issandat: ta tuleb nagu ilus koidupuna; ta tuleb meile nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad. (Ho 6:1–3)

Sel pühapäeval tähistab kogu kristlik maailm meie jaoks kõige olulisemat sündmust. Sündmust, ilma milleta ei oleks mõtet armsatel jõululugudel, ilma milleta jääksid sügavaima tähenduseta täiskasvanud Jõululapse inspireerivad sõnad ja imepärased teod. See on päev, mil kristlased tervitavad üksteist rõõmuhõiskega: «Kristus on üles tõusnud!» Ja vastavad: «Tõesti, ta on üles tõusnud! Ta on surmaga surma võitnud.»
Kui ilusasti ütleb Hoosea: «Püüdkem tunda Issandat!» Minu isa, kes oli eluaeg Jumalat eitanud, ütles oma elu lõpus, et midagi ei ole elus tähtsamat kui Jumala tundmaõppimine.
Igaühel on oma lugu. Lugu sellest, kuidas ta märkas Jumalat, ja üha jätkuv lugu sellest, kuidas ta püüab teda tunda.
14. sajandil palus üks frantsiskaani nunn Inglismaal, et ta võiks oma Issandat ja tema armastust rohkem tundma õppida. Jumal vastas talle. Norwichi Julian – selle nime all on ta tänapäeval tuntud – jäi väga haigeks. Valmistuti tema lahkumiseks. Arvataval surivoodil olles aga sai ta seeria ilmutusi Jeesusest Kristusest. Oma elu ülejäänud aastakümned veetis Julian kloostri ukseta kambris, mõtiskledes nende ilmutuste üle, süvenedes neisse, püüdes mõista. Mõistmisest tuli rõõm. Vaatamata vabatahtlikult võetud äärmistele piirangutele elus, rõõmustas Juliani hing Jumala tundmises. Jumala loomust mõistis Julian läbi Jeesuse kannatuste. See on kese, millest lähtub Jumala tundmine, arusaamine tema loomusest, tema töödest, loodust, ajast ja inimkonnast, kellesse on kõik kokku kogutud. Ei ole enam erinevaid käsitlusi ega eraldiseisvaid teese.
Kristuse kaemus hõlmab kõik. Julian jõudis selleni, et kõige põhjus, iga asja algus ja lõpp on armastus. Selles armastuses on Jumal korda saatnud kõik oma tööd. Selles armastuses on ta teinud kõik meile kasulikuks. Selles armastuses on meie elu igavene. Meie algus on selles armastuses, aga temas on see olnud ilma alguseta. Ja me näeme seda Jumalas ilma lõputa.
Kõik saab olema hästi, kinnitas Jumal ise Julianile. Kõik saab olema hästi. Jumal pöörab kurja heaks, näidates nii, et ta pole mitte lihtsalt armastus, vaid armastuse kõikvõimsus. Lõpus võidab armastus kõik. Kõik on loodud armastuse poolt ja armastus ka ülendab kõik. Lõpus ei ole muud kui ainult armastus, mõjuvõimas armastus, mis muudab kurja jumaliku headuse näitamiseks.
Keskaegne kirik rõhutas Jumala hukkamõistvat viha. Julian aga kirjutas: «Jumalas ei ole viha … Kõige võimatum asi, et Jumal võiks olla vihane, sest viha ja sõprus on vastandid.»
Meie hing on valmistatud Jumala eluasemeks. Ja meie hinge eluase on Jumal. Jumal ilmutas end Julianile mitmel erineval moel, nii taevas kui maa peal, kuid ainult inimese hinges võttis ta aset. «Inimese hinge on ta teinud oma linnaks ja eluasemeks, ja see on talle tema töödest kõige meelepärasem.»
Sellist Jumalat õppis tundma Norwichi Julian. Issandat, kes «kolmandal päeval aitab meid üles ja me võime elada tema palge ees». Mitte kunagi tulevikus, vaid siin ja praegu on meil see õnn elada tema palge ees. Me ei pea end vaevama oma mõtete, tunnete ja tegude varjamisega. Mõnikord ei ole tark olla avameelne inimeste ees. Kui lohutav on aga teada, et Jumalale oleme täiesti läbipaistvad. Ei ole vaja otsida vabandusi, õigustusi, ei ole vaja end kiita ega haletseda. Oleme end tema kätte usaldanud ja saame kogeda rahu teadmises, et tema pale on mõistev ja helde.
Igal esmaspäeval astun üle naistevangla läve. See ei ole helge paik. Jumal ja tema armastus on seal olemas küll sama palju kui kus tahes mujal, kodus või kirikus. Ühel või teisel põhjusel aga on nende naiste südamel kate, mis ei ole lasknud seda ära tunda. Palju on neid, keda ei ole kunagi keegi armastanud. Lapsest saati olnud ebaõigluse, viha ja põlguse keskel ning selle mustri niivõrd omaks võtnud, et teisiti ei oska enam isegi. Raske on anda välja seda, mida sulle endale ei ole antud. Kuid Jumal, kes elab iga inimese hinges, ei jäta kasutamata võimalusi endast märku andmiseks. Kui ristilöödud Jeesus tõuseb üles inimese hinges, tõuseb inimene koos temaga. Kui imeline on näha seda hinge virgumist! Milline rõõm on sellest, kes kogeb armastuse märguannet ja sellest kinni hakkab! Kes mõistab, et tema elu takistuseks ja komistuseks ei olnud esmajoones olud ja inimesed, vaid see, et Jeesus oli tema südames veel surnud.
Tõesti, armsad vennad ja õed, Kristus on üles tõusnud!

Reet Eru,
Tapa koguduse õpetaja