Taaveti Poeg, halasta mu peale!

Aga võttes endaga need kaksteist, ütles Jeesus neile: „Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast, sest ta antakse paganate kätte ja teda teotatakse ja tema peale sülitatakse, ja kui nad teda on piitsutanud, tapavad nad tema ning kolmandal päeval tõuseb ta üles.” Aga nemad ei mõistnud sellest midagi ja see sõna oli nende eest peidetud ja nad ei taibanud öeldu mõtet.

Aga see sündis, kui Jeesus Jeeriko lähedale jõudis, et üks pime istus kerjates tee ääres. Kui too kuulis rahvahulka mööda minevat, päris ta, mis see võiks olla. Nemad teatasid talle, et Jeesus Naatsaretlane läheb mööda. Ja ta hüüdis: „Jeesus, Taaveti Poeg, halasta minu peale!” Ja möödaminejad sõitlesid teda, et ta jääks vait. Tema aga karjus veelgi enam: „Taaveti Poeg, halasta minu peale!” Jeesus jäi seisma ja käskis pimeda enese juurde tuua. Aga kui pime tema juurde tuli, küsis Jeesus temalt: „Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?” Tema aga ütles: „Issand, et ma jälle näeksin!” Ja Jeesus ütles talle: „Näe jälle! Sinu usk on su päästnud!” Ja otsekohe nägi ta jälle ja läks temaga kaasa Jumalat ülistades. Ja kogu rahvas, kes seda nägi, kiitis Jumalat.

Luuka evangeelium 18:31–43

Me oleme kerjused! Hulkurid selles maailmas, ekseldes, kaotades sihi või jõu. Päev päeva järel sõltume kellegi heatahtlikkusest, tähelepanust, halastusest. Ka väga edukalt kulgeva elu puhul võitleb inimene oma koha eest ja paratamatult põrkume kord  piiridega, on siis keha vananenud, tervis kulunud, suhted sassis. Kerjuseks tunnistada end me siiski ei tahaks. Olla surutud teeserva, jõuetuna, võimetuna nägema lootust, kuidagi võiks ikka  toime saada, paljud ju saavad. Maailmas on headki? Võib üürikeseks leida.

Pimedal peab olema lootust näha. Jeesus räägib oma lähedastele, räägib tõsistest sündmustest, mida  prohvetid on näinud ja kuulutanud Inimese Pojast – teda ootab ees teotamine, alandus, kannatus, surm, tegelikult küll tapmine. Õõvastav, vastuvõetamatu, lubamatu!

Nemad, kellele kõneldakse, ei taipa sellest midagi. Head sõnumit ehk kuuleks. Et keegi Jeesuse auväärsele istmele juhataks ja nemadki oleksid tema lähedal. Nii palju on nad Jeesuselt kuulnud, teda imetlenud, see on olnud hea ja ülesehitav, ehkki mitte alati lõpuni mõistetud. Raske sõnum on vastuvõetamatu, las ta jääda.

Jeeriko linnaväravas istub pime kerjus. Tema elu on trööstitu, päev päeva järel sõltub ta ligimese armust, halastusest. Ehk mõnikord küsib ta, miks tema elu peab nii vilets olema, aga ka parim vastus ei ava tema silmi.

Ja ometi on selle inimese elus valgust, kohe, kui ta on kuulda saanud, et Jeesus temast möödumas on, kisendab ta suure lootuse ja usuga: „Taaveti Poeg, halasta minu peale!“ Ja Jeesus teeb nägijaks selle kerjuse, usk on ühe inimese päästnud. Oh seda rõõmu ja kiitust, kõik, kes nägid, kiitsid Jumalat.

Jeesuse lähedus võib anda nägemise või siis ka mitte. Jeesus on maailmas päästeretkel, aitab hädalist.

Me oleme astumas Kristuse kannatusteele, kirikuaasta tõsistesse päevadesse. Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal sünnivad tõsised asjad, kuri võimutseb, inimese südame kurjus avaldub võikaimal moel. Inimese Poeg tapetakse, kolmandal päeval tõuseb ta üles. Jumal, kõigeväeline Looja, katab kurjuse elu ja armuga.

Aga esmalt tunnistan end kerjuseks, patu ja surma käes vaevlevaks, pimeduse petetud hädaliseks. Taaveti Poeg, halasta mu peale! Muud lootust mul polegi. Jeesus ei anna pimedale raha, et see saaks mõnda aega muretumalt elada. Hooliv ligimene annab raha, Jumala Pojal on anda enamat,  palju enamat – uut elu, täis kiitust ja valgust.

Kristuse kannatusaja teekond saab meid juhtida vaimuvalgusesse, meil on võimalus istuda tolmuse tee servale ja paluda halastust, alandada end hinges Jeesuse ette, kes on kandnud suurimat alandust ja tõusnud elusse ja tema läbi päästetakse meid kerjuse seisusest.

Margit Lail

Kanepi koguduse õpetaja