Kaks kodu, üks tee: sild taevariiki

Aga nüüd ma lähen tema juurde, kes minu on saatnud, ja keegi teist ei küsi minult: „Kuhu sa lähed?” Kuid et ma seda teile olen rääkinud, siis on kurbus täitnud teie südame. Kuid ma ütlen teile tõtt: teile on parem, et ma lahkun, sest kui ma ei lahkuks, ei tuleks Lohutaja teie juurde, aga kui ma ära lähen, siis ma saadan tema teie juurde. Ja kui ta tuleb, siis ta toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta: patu kohta, et nad ei usu minusse; õiguse kohta, et ma lähen Isa juurde ja teie ei näe mind enam; kohtu kohta, et selle maailma vürst on süüdi mõistetud. Mul on teile veel palju öelda, aga teie ei suuda seda praegu taluda. Aga kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib ta teid kogu tõesse, sest tema ei räägi iseenesest, vaid ta räägib, mida kuuleb, ja ta kuulutab teile tulevasi asju. Tema kirgastab mind, sest ta võtab minu omast ja kuulutab teile. Kõik, mis on Isal, on minu päralt, seepärast ma ütlesin, et ta võtab minu omast ja kuulutab teile.

Johannese evangeelium 16:5–15

„Ma ütlen teile tõtt: teile on parem, et ma lahkun, sest kui ma ei lahkuks, ei tuleks Lohutaja teie juurde, aga kui ma ära lähen, siis ma saadan tema teie juurde” (Jh 16:7). Jeesuse sõnad jüngritele on vastuolulised – ühelt poolt kurvad, teiselt poolt kinnitavad ja toetavad. Püha Vaim jääb ajalikus maailmas jüngreid saatma ja lohutama.

Aastate eest Saksamaale õppima suundudes tuli mul kohapeale jõudes ennast kohalikku omavalitsusse meldida ehk sisse kirjutada. Mulle hakkasid kehtima kõik selle maa seadused, kodanikukohustused, võimalused ja piirangudki. Sain mõneks ajaks loa elada ja teotseda selles riigis, kuhu tulin õppima ja kogemusi omandama.

Sukeldusin kohalikku igapäevaellu, ent ei unustanud seda, kes ma olen, ning mitte harva kõnelesin oma kodumaast, selle kultuurist, tavadest, elust, emakeelest. Kuulajatel oli võimalus teada saada, võrrelda, mõtiskleda. Ometi kulges kogu elu seal maal teadmises, et minu aeg on piiratud ja ühel päeval lahkun, lähen oma päris koju tagasi. Ma olin endiselt oma koduriigi kodanik, minu kodakondsus ei katkenud selleks ajaks, kui olin kodunt eemal.

Iga inimene sünnib tänases maailmas mõne riigi kodanikuks. Kui seadused lubavad, siis võib ta saada ka topeltkodakondsuse, omada võrdselt kodanikuõigusi, aga ka kodanikukohustusi mõlemas riigis. Nii on inimesel õigus ja võimalus liikuda riikide vahel vabalt, ent ometi seadusi järgides. Tuleb meeles pidada, mis kuulub ühe riigi ja mis teise riigi juurde. Inimesel tuleb ennast kohandada vastavalt sellele, kus ta parasjagu viibib.

Ristiinimene on kahe riigi kodanik alates hetkest, mil ta ristimise läbi võetakse vastu Jumala laste perekonda. Me saame teadlikuks, et me pole ühes, siinses paigas alaliselt, vaid võime samuti liikuda kahe riigi vahel. Küll on see suurem väljakutse, kui kuuluda kahe maise riigi alamate sekka. Maise riigi toimimine on silmaga nähtav, käega katsutav, ent taevariik nähtamatu, teistsugune, erinev.

Sestap on ristiinimestele antud Lohutaja, Püha Vaim, kes aitab ja suunab meid sel ajal, kui elame maises riigis. Taevariigi kodakondseks saamine muudab elu uueks, teistsuguseks, rõõmsaks. Nõnda rõõmsaks, et võib ikka ja jälle tsiteerida psalmisti: Laulge Issandale uus laul, sest tema on teinud imetegusid (Psalmid 98:1).

Rõõmus Issanda kodakondseks olemise üle me usume ja loodame, arvame teadvatki, et taevariigis on elu palju parem. Vahel kipub see olema ka mõnesuguse vastandumise aluseks – me ei ole sellest maailmast, seetõttu teistsugused.

Maailmakodanik, kes ei pea ennast Jumala lapseks, kes väidab end uskuvat „mitte midagi”, piirdub maailmas kohal olemisega. Siin ja praegu. Minevik on ära olnud ja tulevik on tume. Ilmselt seda polegi. Sest peale lävepakku pole midagi muud peale pimeduse. Ja silmad on suunatud enese ette, kogu elamiseks vajalik koorem on võetud iseenese õlgadele. Kogu ajalik vara ja võimalused on küll käeulatuses, kuid ebakindlust ja pealiskaudsustki jagub.

Taevariigi kodakondsel on lisaks maiste hüvede kättesaadavusele sügav, rahu ja rõõmu andev side Jumalaga. Ta saab tugineda kindlatele valet ja tõde eristavatele seadustele. Osadus teiste kaaskondsetega toetab ja aitab elada. Ja meil on lootus igavesele elule.

Kas oleme siis seeläbi teistsugused, ehk isegi paremadki? Sest meil on midagi, mida maailmalapsel ei ole. Taevariigi seadus kohustab ristiinimest oma Jumala armastamise kõrval armastama oma ligimest nagu iseennast. Jagama seda, mida endal on palju ja küllaga – usku, lootust ja armastust –, praktiliselt sõnade ja tegudega.

Olles oma eluviisiga oma riigi tutvustajad ja tunnistajad. Pakkudes võimalust igaühele sellest osa saada. Ehk esiti e-residendina, ent hiljem päris kodanikuna. On see aga lihtne? Ristimise läbi taevariigi kodakondseteks saamisel hakkame endid mõistma pigem ränduritena, kes otsivad kodumaad, taevast kodumaad ja on siin maa peal võõrad, paljalt rändajad.  

Aga võõras rändaja, pagulane tekitab kohalikus, tugevalt juurtega kodumullas olijas umbusku. See võõras on ju teistsugune, tal on tundmatud kombed ja arusaamatu keel. Kuigi teame, et ka temal on kusagil kodu, riik, mille kodakondsete sekka ta kuulub.

Siin algab silla ehitamine. Samm-sammult, kivi kivi haaval ühenduse loomine kahe riigi vahele. Et jäljed, mida ristiinimestena ajalikku maailma jätame, inspireeriks veel paljusid võtma endale topeltkodakondsust.

Jane Vain

Järva-Madise koguduse õpetaja