Teenides mõtte ja teoga

Aga kui nad teed käisid, astus Jeesus sisse ühte külla. Keegi naine, Marta nimi, võttis ta vastu. Ja sel naisel oli õde, keda hüüti Maarjaks. Maarja istus maha Issanda jalgade juurde ja kuulas tema kõnet. Marta aga oli ametis mitmesuguste toimetustega. Ja ta tuli Jeesuse juurde ning ütles: «Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde jättis mu üksinda toimetama? Ütle talle nüüd, et ta tuleks mulle appi!» Aga Issand vastas talle: «Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära.»

Lk 10:38-42

«Ma ei püüa, Issand, tungida Sinu peensustesse, sest selleni mu arusaamine ei küüni. Aga ma püüan mingil määral mõista Sinu tõde, mida mu süda usub ja armastab. Sest ma usun ka seda: et kui ma ei usu, siis ma ka ei mõista.» Need sõnad on kirja pannud Canterbury Anselm oma teoses «Proslogion», et mõista ja sõnastada seda impulssi, mis usust lähtub.

Kas pole ka Marta ja Maarja loos peidus seesama mõttekäik, kui Marta avab oma majapidamise uksed ja palub Jeesusel austada neid oma külaskäiguga? Sellest elamisest saab rändavale ja õpetavale Jeesusele üsna oluline paik, sest evangelistid mainivad mitmel korral külaskäike nende juurde. Kohtumised Jeesusega on Marta jaoks nõnda olulise kaaluga, et tänu tema julgusele avada uksed ja Jeesus vastu võtta, saab õnnistuseks kogu majale, nii Maarjale kui ka nende vennale Laatsarusele.

Jeesuse elu koos jüngritega liikudes on pigem teelise oma, suunates rändurina iga päeva erilise tabamiseks. Ta teekonna tähendust suudavad varjamisi hoomata ta jüngritest enam need, kellega ta kohtub, kelle juures peatub. Ehk ei suuda Marta sõnastada nende kohtumisimede sügavust, kuid just seepärast on jõudnud meieni fragmente, mida Luukas ja Johannes on talletanud (Jh 11. ja 12. peatükk).

Tänu seletustele ja Marta teenivale loomule ilmub ka meile Jeesuse loomus. Õigupoolest on see lugu sissejuhatuseks Laatsaruse loo kulminatsioonini, mil Jeesus ütleb Martale: «Mina olen ülestõusmine ja elu; kes minusse usub, see elab, kes elab ja minusse usub, see ei sure igavesti.»

Luukas on selle loo asetanud kahe väga erineva sündmuse, nimelt tähendamissõna halastajast samaarlasest ja Meie Isa palve, sidujaks. Üks on kohtumine ligimesega ja julgus ning oskus teda aidata. Teine on pigem kohtumine Jumalaga läbi palve, mida me ei suudagi alati läbi välise teo ära tunda. Need on kaks omavahel kokku seotud külge, samaselt kuis ilma Martata poleks olnud tähendust ka Maarja lool, sest kuidas muidu oleks Jeesus saanud öelda: «Maarja on hea osa valinud ja seda ei võeta temalt ära.»

Selle lause paralleeli saame näha Jeesuse ütluses: «Otsige esiti Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi» (Mt 6:33). Õigupoolest me tõesti ei saagi alati teada, mil moel oleme seotud, mil moel toimib Jumal meis ja ligimestes. Kohtumine Jeesusega on Maarjale sõnatu ja pigem täidetud sümboolse käitumise ja tunnistusega ning väljendub Martas toimeka teenimisena, mille tõttu kanduvad evangelistide vahendusel ka Jeesuse sõnad meieni. Ometi, ükskõik kummalt poolt me ka vaatame, on kõige aluseks Jumala kogemise hetk, mida suudame vastu võtta ja endasse talleta, hiljem proovides oma kogemust läbi mõtestada oma tegude või sõnadega.

Canterbury Anselm jätkab oma arutluses: «Õige järjekord on uskuda ristiusu sügavaid saladusi enne, kui asume mõistusega nende üle arutlema. Ent me oleme hooletud, kui me kindlale usule jõudnuna ei püüa mõista seda, mida me usume. Palun näita mulle seda, miks peaks Jumal, kes on kõikvõimas, võtma endale inimloomuse väiksuse ja hapruse, et seda uuendada.»

Ehk meiegi ei suuda muud, kui jumalateenistusel Kristuse armulaual vastu võtnud ja seejärel koju läinud, lõpetada poolelijäänud majapidamistööd ja teha ettevalmistusi algavaks töönädalaks. Kuid kui oskame siingi näha teenimist ja armastust Jumala vastu, siis ehk kord suudame meiegi öelda Marta kombel: «Jah, Issand, ma usun, et sina oled Messias, Jumala Poeg, kes peab maailma tulema» ( Jh 11:27).

Selle nädala pühapäev, viimane enne paastu, suunab me mõtted olulisimale, millele toetuda, kui kaljule või mäelinnusele ning kannab endas nimetust esto mihi – ole mulle! Meisse kõigisse jääb alati teatud pinge jumalakogemusest nii Marta kui Maarjana, suutmata neid omavahel lõplikult lahutada, nii nagu neid kahte õde ei lahuta ükski evangelist. Kohtumine Jeesusega kannab endas palju, palju enamat ja tihti oleme vaid sõnatud kuulajad, sest ükski sõna ei ole väärt lausuda, nõnda habras on see hetk. Samas oleme peitnud Jumala igasse päevatoimetusse ja kui tarduda tummalt, siis libiseb käest seegi aeg, mil Issandat teenida oma kodus, oma elus.

Arho Tuhkru, Põltsamaa koguduse õpetaja