Jumal on õiglane ja armuline kõigile

Taevariik on majaisanda sarnane, kes läks varahommikul välja palkama töötegijaid oma viinamäele. Kui ta oli töölistega päevapalga kokku leppinud ühele teenarile, läkitas ta nad oma viinamäele. Ja kui ta läks välja kolmandal tunnil,  nägi ta turul teisi jõude seismas ja ta ütles neilegi: „Minge ka teie viinamäele, ja ma annan teile, mis iganes õiglane!” Ja need läksid. Taas läks ta välja kuuendal ja üheksandal tunnil ning tegi nõndasamuti. Aga kui ta üheteistkümnendal tunnil välja läks, leidis ta teisi seisvat ja ütles neilegi: „Mis te siin kogu päeva jõude seisate?” Nad ütlesid talle: „Meid ei ole keegi palganud.” Ta ütles neile: „Minge ka teie viinamäele!” Aga kui õhtu tuli, ütles viinamäe isand oma valitsejale: „Kutsu töölised ja anna neile palk viimasest kuni esimeseni!” Ja üheteistkümnendal tunnil palgatud tulid ning said igaüks ühe teenari. Kui siis esimesed tulid, oletasid nad, et nemad saavad rohkem, aga nemadki said igaüks ühe teenari. Aga kui nad selle olid saanud, siis nad nurisesid majaisanda üle: „Need viimased on töötanud ainult ühe tunni, ent sina oled teinud nad võrdseks meiega, kes me oleme kandnud päeva koormat ja lõõska!” Isand aga vastas ühele nendest: „Sõber, ma ei tee sulle ülekohut! Kas sa ei leppinud minuga kokku ühele teenarile? Võta oma palk ja mine oma teed, aga sellele viimasele tahan ma anda nagu sullegi! Kas ma ei tohi enese omaga teha, mida tahan? Või on sinu silm kade, et mina olen hea?” Nõnda saavad viimased esimesteks ja esimesed jäävad viimasteks. [Sest paljud on kutsutud, aga vähesed on valitud.]”

Matteuse evangeelium 20:1–16

Turuvarblasteks nimetati juhutöölisi, kes kogunesid n-ö tööampsu saamiseks hommikuti turu väravasse. Umbes samamoodi saadi hooajatöödeks abilisi ka vanas Iisraelis. Jeesus jutustab tähendamissõna majaisandast, kes palkas oma viinamäele tolleaegseid turuvarblasi, hooajatöölisi.

Tööpäeva lõpul palka vastu võttes ei tee töölised seda aga mitte rõõmu, vaid nurinaga. Olgugi et teenitud palk oli korralik, üks teenar oligi tavaline päevapalk, olgugi et see töötasu oli hommikul kokku lepitud, on töölised seda vastu võttes pettunud. Nad on pettunud, sest olid viinamäel tööl olnud kogu päeva ja nüüd nad nägid, et ka viimastena, üheteistkümnendal tunnil tööle jõudnud said sama tasu.

Töölised küll ütlesid majaisandale, et see on teinud neid võrdseks viimastena tööle tulnutega, kuid küllap nad tundsid, et võrdne tasu mitte ei tee neid võrdseks, vaid alavääristab. Kui päevatasu on võrdne, siis tähendab, et majaisand väärtustab neid hiliseid viinamäele tulijaid kordades rohkem, nende tunnitasu on ju kaksteist korda suurem. Majaisanda teguviis käis tööliste loomupärase õiglustunde vastu.

Tegelikult aga ei ole selles midagi ebaõiglast, sest need, kes tegid tööd terve päeva, said täiel määral kätte selle tasu, milles oldi alguses kokku lepitud. Probleem ei seisnegi ebaõigluses, vaid helduses. Neile, kes tegid ühe tunni tööd, ei makstud mitte tavamäära kohaselt, vaid küllusliku helduse ja armulikkuse mõõdu järgi.

Üllatama paneb majaisanda ehk Jumala heatahtlikkus ja kannatlikkus nurisevate töölistega. Ta võiks nad minema kihutada, kuid ta pöördub nende poole: „Sõber!“ Isegi siis, kui unustame tänulikkuse, kui ego kasvab nii suureks, et selle tagant ei ulatu nägema Jumala õnnistust meie elus, teenimatut armu, isegi siis on Jumal veel armuline ja hea.

Miks Jumal laseb sel juhtuda, küsib inimene, kui tema elus on kannatusi. Kuid kui harva küsib inimene: miks, Jumal, oled Sa nii armuline ja hea? Ei ühele ega teisele miksile saa me vastust. Ei peagi kõike teadma. Nagu tegelikult ei tea, miks majaisand palkas veel üheteistkümnendal tunnil töölisi.

Et lisaks tuli palgata töölisi päeva jooksul, on seletatav – küllap oli tööd viinamäel rohkem, kui esialgu paistis. Kuid miks need viimased? Ühe tunniga ei jõudnud ju nad kuigi palju teha! Võib-olla hakkas majaisandal neist lihtsalt hale – terve päev oodata, ilma et keegi neid palkaks.

Kes on pidanud olema töötu, see mõistab, mida tundsid need mehed, kes pika päeva olid asjatult tööd oodanud. Ja ehk ei tahtnud majaisand võrdset tasu kõigile makstes mitte alavääristada esimesi, vaid heldelt korvata viimastele töölistele seda alaväärsustunnet, mida need olid pidanud tundma terve päeva asjatult tööd oodates, nähes, et taas ja taas eelistatakse töölistena teisi.

Aga me ei pea otsima seletust majaisanda tegevusele, tema otsustele. Jumal kutsub, keda ta kutsub, on õiglane ja armuline kõigile ja tema armu ei saa inimene suurendada ega vähendada, see on ühtmoodi teenimatult külluslik igaühele.

Kristuse kuningriigis ületab arm igasuguse mõõdu, mida suudaksime üldse kujutleda. Taevariigis ei kalkuleerita, mitte nagu me maises maailmas oleme harjunud. Jumala armu vastuvõtmiseks ei pea me end üksteisega võrdlema, taevariigi kodanikest ei valita top 10 või muud paremusjärjestust.

Aga inimestele meeldib võrrelda ja võistelda või vähemalt vaadata teiste võistlust. Küllap seepärast on sport populaarne ka tugitoolisportlastele. Eelmistel taliolümpiamängudel Pekingis murdmaasuusatamise 15 km distantsil kuldmedali võitnud soomlane Iivo Niskanen ootas finišikoridoris ära viimasena finišisse jõudnud Kolumbiast pärit Carlos Quintana Moralese ja embas teda.

„See on lihtsalt tänu ja respekti näitamine kõikidele olümpial võistlevatele sportlastele,” ütles Niskanen ajakirjanikele.  See oli südamlik stseen, mida paraku ei näe kuigi tihti. Taevariigis on aga nii, nagu ütleb tänane evangeelium: „Nõnda saavad viimased esimesteks ja esimesed jäävad viimasteks.“ Aamen.

Tiina Ool

Kuressaare koguduse abiõpetaja