Tervest õpetusest

2Tm 4:1–5

Istun elutoas ja vaatan raamatuid riiulis. Vaatan katoliku katekismust – 775 lk, seejärel „Konkordiaraamatut“ ehk meie oma luterliku kiriku usutunnistuskirjade kogumikku – 750 lk. Seejärel katekismust, mille roomakatoliku kiriku, luteri kiriku ja reformeeritud kiriku teoloogid on ühiselt kokku seadnud aastal 1973 – 700 lk. Kõik need leheküljed peaksid endas kandma tervet ja head kristlikku õpetust. Siis meenub mulle inglise teoloogi Alister McGrathi öeldu, et aastal 2000 on maailmas üle 20 000 kristliku denominatsiooni ehk teisiti öeldes kiriku või koguduste liidu. Põhimõtteliselt tuleks siis enam-vähem üks denominatsioon iga EELK täieõigusliku liikme kohta (sest eks neid ole viimase 20 aasta jooksul ju juurde tulnud ka). Kindlasti on enamikul neist olemas läbi mõteldud, süstematiseeritud ja kirja pandud õpetus. 

Ja siin tabab mind mõningane nõutus. Võib ju küsida, et milline neist 20 000-st valdab tervet õpetust. Sel hetkel aga, kui oletada, et ühel neist on terve õpetus ja selle sallimine olemas, on ju kõik teised kohe vaikimisi rohkem või vähem need, kes tervet õpetust ei salli ja seega Pauluselt pragada saavad. Kuidas siis ometi suudaks üks uskuja inimene üles leida selle ühe tõeliselt terve õpetuse nende tuhandete hulgast? Mulle tundub, et olen sattumas eksiteele. Selline ühe terve ja õige õpetuse järele küsimine ei ole see, mida Paulus Timoteosele soovitab.

Sest tuleb aeg, mil nad ei salli tervet õpe-

tust …,aga mida see ’terve’ siin õigupoolest tähendab? Otsin välja järgmise raamatu, sedapuhku sellise, kust ma näen neid kreekakeelseid sõnu, milles Uus Testament on kirja pandud, ning tõden, et ’terve’ kohta käiv sõna on meie oma eesti keelde muuhulgas andnud sõna ’hügieen’. Niisiis võiks see ’terve’ siin õpetuse ees tähendada eelkõige tervislikku, tervistavat. Terve õpetuse tulemuseks, selle õpetuse usus omaks võtmise ning sellele oma usalduse panemise ja sellele ustavaks jäämise tulemuseks on siis terviklik, tervistav, tervislik ristiinimese elu. Korraga on küsimuse asetus muutunud ja rõhk on nüüd hoopis muul – mitte sellel, mis komponentidest koosneb terve õpetus, vaid sellel, milline mõju on tervel õpetusel ristiinimese elule.

Terve õpetus on siis sarnane tervisliku ja tasakaalustatud toiduga, mille abil me oma Püha Vaimu templit üles ehitame ja korras hoiame. Kui selle toidu asemel midagi maitsvamat ja isutavamat sööme – rasva, soola ja suhkru kombinatsioone näiteks –, siis võib (aga tingimata ei tarvitse) me vaimutempel rikki ja paksuks minna. Teisalt on tervisliku toidu tarbimist vajalik nii teadvustada kui tahtega teostada. See ei tähenda, et sool, suhkur ja rasvad oleksid halvad iseeneses. Küsimus on pigem toitainete mitmekesisuses ja tasakaalus ning inimese hetkesoovide ja -himude ning pika perspektiivi seostatuses. 

Tagasi sõna ja selle kuulutamise juurde tulles peaks see sõna siis olema nii mõnus kui mõtlemapanev, nii lohutav kui läbilõikav, nii kütkestav kui hirmutav, nii umamine kui spinatine. Vaimulikuks ülesehitamiseks on vaja võtta vastu nii hirmu kui armu. Ainult hirm teeb araks, ainult arm aga paratamatult kipub tegema lodevaks. Muidugi – enamik meist ju teab omast kogemusest, et lapsed tihti ei taha midagi teada tervislikust toidust ja tasakaalustatud menüüst. Aga milline isa või ema on see, kes siis, kui ta lapsed ei taha süüa tasakaalustatud, tervislikku ja puhast toitu, tassib neile koju krõpse ja kokat ja kommi ja jäätist ja sekka burkse ja pihve ja kanapalle ka? Ta pigem kannatlikult ja leebelt, kuid visalt ja järelejätmatult suunab lapsi sööma tervet toitu, andes ise eeskuju ja mitte mugides oma peput teleri ees pirniks. Meil pole ju erilist mõtet kuulutada tervet õpetust, kui me ise selle järgi ei talita. Samas tuleb meil ikka ja jälle nukralt tõdeda, et tervist toova õpetuse asemel võetakse parema meelega endale omaks mingi ühte või teist või kolmandat pidi tasakaalust väljas ja tervist pikapeale ära rikkuv õpetus. 

Tundub, et kuulutav, tunnistav ja teeniv ristiinimene on paraku seatud ujuma vastuvoolu. Alati saab olema kritiseerijaid nii väljas kui paraku ka sees ja mõnikord on neil õigus ka. Aga alati ei ole ja mõnikord ongi nii, et kui see kuulutus kohe mitte kellelegi ei meeldi, siis oled sa leidnud kullatera … või tüki tõelist kõntsa, nii et ka meie ikkagi ei pääse valvel olemisest, et neil kahel vahet teha.

Tegelikult võiks võti Pauluse sõnade taipamiseks olla ka viimases salmis. Tee evangelistitööd ja diakooniatööd ehk siis kuuluta evangeeliumi ja teeni oma ligimest. Ärrita inimese vaimu – et inimene oleks poolik, kasvav ja avatud. Hoia tema hinge – et inimene oleks kuuldud ja nähtud ja hoitud. Toeta tema keha – et ta suudaks kulgeda ilmas Püha Vaimu templina.

 

 

 

 

Allan Kährik,

Paistu koguduse õpetaja