Tulevik ja lootus on jumalikud annid

Jr 29:11–14
Selle pühapäeva jutluseteksti on vaimulikus mõttes kätketud nõnda palju positiivseid sõnumeid. Hing ei oskakski usuelus midagi enamat tahta: Issandal on inimestega rahumõtted; ta tahab anda meile tulevikku ja lootust; kui teda paluda ja otsida kõigest südamest, siis võtab ta palveid kuulda ja on leitav ning viimaks kogub oma pagendusse saadetud rahva ja toob tagasi tõotatud maale. Siin on kirjeldatud väga õnnistusterohket elu, millest tahaks osa saada pea iga inimene. Paraku nii lihtsalt ei saa me oma ellu tänapäeval üle kanda neid prohvet Jeremija sõnu, mida ta kirjutas aastatuhandete eest Paabelisse viidud Jumala rahva liikmetele. Pilk ajalukku aitab meil neid sõnu paremini mõista ja sealt midagi õpetlikku ka oma usuellu leida.
Selles tekstis köidab minu tähelepanu kõige enam sõnadepaar tulevikku ja lootust, mida Jumal tahab oma rahvale anda. Tulevik ja lootus on midagi, mida inimesed oma ellu sageli otsivad, ka tänapäeval. Meie elul ja tegemistel ei olekski ju üldse mõtet, kui me ei näeks neis tulevikku ja lootust. Poleks mõtet edendada oma riiki, teha oma igapäevast tööd, luua ja hoida perekonda, õppida, hoida ja edendada üha väheneva liikmeskonnaga koguduse elu jne, kui meil puuduks hea usk tuleviku suhtes. Küllap seetõttu püütakse ka nüüdisajal inimestele pakkuda n-ö käegakatsutavat ja kergelt saavutatavat tulevikku ning lootust.
Tarbijaid ja järgijaid leiavad meiegi igapäevaelus ettevõtmised, mis tõotavad inimestele pikka iga, igavest noorust, tervist, probleemidest vabanemist ja unistuste täitumist. Jutlusetekstist tuleb aga selgelt esile tõsiasi, et tulevik ja lootus on jumalikud annid. Neid ei saa inimene ise oma ellu luua ega kaasinimene meile anda, vaid üksnes Jumal.
Kellele annab siis Jumal tulevikku ja lootust? Kirja selle sõnumiga läkitas prohvet Jeremija tol ajal Jeruusalemmast vangide vanemaile, kes veel alles olid, ning preestritele, prohvetitele ja kogu rahvale, keda Nebukadnetsar oli Jeruusalemmast viinud vangi Paabelisse (Jr 29:1). Ehk siis inimestele, kes seda tõesti väga vajasid, sest nad olid lootust kaotamas. Inimestele, kel puudusid silmapiiril tulevikuväljavaated, sest nad olid sunnitud oma kodud maha jätma. Tempel Jeruusalemmas oli hävitatud, nad olid võõral maal ja võõraste inimeste, võõra religiooni, kultuuri ning tavade keskel. Miski ei andnud neile kindlust ega sügavamat mõtet edasi elamiseks. Nende peamiseks sooviks oli pääseda tagasi koju, et oma harjumuspärast ning turvalist elu jätkata. Mõtted keerlesid selle ümber, mis jäi seljataha. See tegi omakorda inimesi jõuetuks uues olukorras toimetulemiseks, sest peamine oli igatsus peagi sellest kõigest vabaneda.
Prohvet Jeremija ülesandeks oli aga oma rahvast aidata ja kutsuda nad taas usule ning anda jõudu edasi elamiseks. Tema abi ei seisnenud lihtsalt lohutuses vastu pidada ja loota Jumalale, kes peagi nende saatuse paremuse suunas pöörab, vaid ta andis konkreetseid juhised igapäevaelu korraldamiseks. Usk, tulevik ja lootus ei väljendu ju vaid mõtetes, sõnades ja unistustes, vaid teostub ikka konkreetsetes tegudes.
Nõnda andis prohvet edasi Issanda ülesande oma rahvale: «Ehitage kodasid ja elage neis, istutage rohuaedu ja sööge nende vilja! Võtke naisi ja laske sündida poegi ja tütreid! Võtke oma poegadele naisi ja pange oma tütred mehele, et nad sünnitaksid poegi ja tütreid! Paljunege seal, ärge vähenege! Ja taotlege selle linna heaolu, kuhu ma olen lasknud teid viia, ja paluge selleks Issandat; sest selle hea põli on teie hea põli!» (Jr 29:5–7)
N-ö käed rüpes istumise, kurvastamise ning masendusse langemise ja sellesse jäämise asemel tuli hakata tegutsema, elama oma igapäevast jätkusuutlikku elu ning edendama selle paiga heaolu, kuhu nad olid pagendatud, tegema eestpalveid, sest sellest sõltus ka nende endi heaolu. Alles 70 aasta pärast võis Jumala rahvas taas kodumaale tagasi pöörduda ja teoks said Jumala tõotused, mida jutluse aluseks olnud kirjakohast loeme. Paljude jaoks ei olnud aga tagasipöördumine enam võimalik, kuid seda hinnalisem oli võõrsil Jumalale elatud elu.
Meiegi ei saa sageli valida elu olukordi, kuhu satume. Meil on ikka kiusatus mõelda sellele, et kuskil mujal on parem. Mind isiklikult on see Vana Testamendi lugu inspireerinud just edendama selle paiga heaolu, kus me parasjagu elame ja asume. On see ju ka meie kristliku kiriku üheks ülesandeks teha eestpalveid meie riigi ja kohaliku elu edenemise eest, sest sellest sõltub meiegi heaolu. Nõnda täidame ka Issanda tahtmist kristlastena praegu siin maailmas. Kristuses on meile antud tõeline tulevik ja lootus. Ükskõik, kus me ka ei viibiks, kodus või võõrsil, rõõmudes või raskustes, on meil alati temas see hea usk tuleviku suhtes, mis meid kannab ja edasi viib. Aamen.

 

 

 

 

Katrin-Helena Melder,
Järva-Jaani koguduse õpetaja