Tunnistus elava Kristuse kohalolust

Jh 4:39–42
Need viimased salmid Samaaria naise loos on justkui pilt kuninglikust pulmapeost, kui kogu maailm saab lõplikult lepitatud. Inimesed, kes enne olid vaenujalal, on nüüd Kristuse kaudu ühendatud: Samaaria külarahvas, naine, Jee­sus ja tema jüngrid. Jüngreid küll nendes salmides ei mainita ja kutse saab justkui Jeesus üksi, kuid isegi siis, kui jüngrid Jeesusega külla kaasa ei läinud, teoloogilises mõttes algab osadus inimeste vahel siis, kui nad on avatud Kristusele.
Meie tekst algab salmiga, mis kirjeldab seda, kuidas inimene tuleb usule: „Aga palju samaarlasi sellest külast uskus Jeesusesse naise sõnade tõttu, kes tunnistas: „Tema ütles mulle kõik, mis ma olen teinud.““ Tavaliselt kuulevad inimesed Jeesusest teiste kristlaste kaudu, kelle tunnistus aitab neil hakata temasse uskuma. Isegi need, kes on tulnud usule läbi erakordse kogemuse või lihtsalt piiblilugemise kaudu, on kõigepealt võtnud vastu kuulutuse kelleltki teiselt inimeselt ja nemad omakorda teistelt, minnes nii terve tee tagasi jüngriteni, kes olid kohal päris alguses. Nõnda moodustab kogu kristlaskond elava ülemaailmse osaduskonna, mis ületab nii kultuurilised kui ajalised piirid – ja kõik on üks Kristuses. Siinkohal võid mõelda neile, kes on sulle olnud teejuhatajaks Jeesuse juurde, ja tänada neid selle eest, et saad olla üks lüli selles elavas traditsioonis, mis kannab meid igavikku.
Järgmistes salmides öeldakse: „Kui siis samaarlased tulid tema juurde, palusid nad teda jääda nende juurde. Ja Jeesus viibis seal kaks päeva. Ja Jeesuse sõnade tõttu hakkas temasse uskuma veel palju enam inimesi.“ Varem olid samaarlased puutunud Kristusega kokku naise sõnade kaudu ja hakanud seeläbi uskuma. Nüüd aga said nad Jeesusega kohtuda palgest palgesse, tänu millele tekkis nende inimeste vahel osadus, mida keegi kunagi ei oleks oodanud. Samaarlased kutsuvad enda juurde juudi rabi ja jüngrid, kes olid olnud nende pikaajalisteks vaenlasteks. Milline vägev märk lepitusest!
Olen näinud, kuidas koguduses kohtuvad noored ja vanad, kes varem on üksteist teadnud, kuid väljaspool kirikut poleks iialgi sõbrunenud. Ootamatult ühes ja samas kirikuruumis kokku saades langevad eelarvamuste müürid, minevik jäetakse seljataha ning tekib täiesti uuel tasandil sõprus, soovitakse jagada oma elu. Sellised olukorrad ei ole midagi muud kui tunnistus elava Kristuse kohalolust siin ja praegu. Osadus erineva taustaga inimeste vahel ja üksteise vastuvõtmine, mille unikaalseks näiteks on Samaaria naise lugu, on võimalik üksnes seetõttu, et Jeesus on tulnud tooma eluvett kõigile, kes seda igatsevad. „Kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks,“ ütles Jeesus Samaaria naisele, kui too püüdis taibata, kes on see mees, kes temaga kaevul nõnda kõneleb.
Samaaria naine astus mitmeid samme selleks, et julgeda küsida, kas mees kaevul võibki olla Messias. See on hea pilt sellest, kuidas kasvab inimese usk – küsides, kõheldes, tunnistades avastame samm-sammult kristliku usu müsteeriumi ja jõuame uuele tasandile, kus üksnes soovime jagada seda, mida oleme saanud Kristuselt. Jeesus on maailma tulnud selleks, et kutsuda meid osadusse endaga ja Isaga.
Meie loo lõpetab salm, kus öeldakse: „Aga naisele nad ütlesid: „Me ei usu mitte enam sinu kõne tõttu, vaid me oleme teda ise kuulnud ning teame nüüd, et tema on tõesti maailma Päästja.““
Pangem tähele üht olulist asja. Kõigepealt hakkasid paljud samaarlased uskuma naise sõnade tõttu. Nüüd aga on lood vastupidi, samaarlased tunnistavad naisele, mida nad on kuulnud ja kogenud. Mida ütleb see usu kohta? Ütleb, et usk ei levi kunagi ühes suunas, vaid kandub edasi ning kasvab vastastikuses tunnistamises ja jagamises. Jagades evangeeliumi sõnumit, võtan koguduselt vastu sama palju ja rohkemgi. Kui võtan enesele aega mitte üksnes olla kuulaja või õpetaja, vaid lihtsalt üks Jeesuse jüngritest koos teiste inimestega, kes otsivad Kristust, siis avastan taas ja taas, kui imeline on jagatud elu. Pole olemas inimesi, kes omavad kogu tõde, vaid igaüks meist vajab seda, et ta võiks toetuda teistele.
See on kaunis pilt kirikust, kust saab alguse uue inimkonna loomine, vähemasti peaks see nii olema. Seal kohtuvad kireva taustaga inimesed, keda Kristus muudab üheks perekonnaks, uueks inimkonnaks. Jumal ei ole saatnud oma poega, et ta meid veidike parandaks, vaid et meid täielikult muuta. „Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti.“ (2Kr 5:17–18)
Kui joome Jeesuse antud elavat vett, saame osa kuninglikust pulmapeost ja kogeme rõõmu, mida kingib lepitatud maailm, ja me ütleme koos: „Tema on tõeline maailma Päästja.“ Aamen.

 

 

 

 

Tiina Klement,
Tallinna Mustamäe koguduse õpetaja