Üksmeeles on Jumala ligiolu

Sõnad mehe suust on sügav vesi, tarkuseallikas on vulisev oja. Ei ole hea olla õela poolt, et õiget kohtus väärata. Albi huuled toovad riidu ja tema suu kutsub lööke. Albi suu on hukatuseks temale enesele ja ta huuled on püüdepaelaks ta hingele. Keelepeksja sõnad on nagu maiuspalad ja lähevad otse sisikonna soppidesse. Surm ja elu on keele võimuses, ja kes seda armastab, saab süüa selle vilja. Õp 18:4–8,21

Mõisteid „sõna“ ja „asi“ kannab heebrea keeles sama sõnatüvi dbr. Nõnda on sõna kindel asi, kuju saanud mõte, mida on võimalik paberile panna, arvutisse toksida, kivisse raiuda või kõnes teistele edasi anda. Vahel on võimalik terve mõte suruda ühte sõnasse. Sõna on usu alus.

Kui kalamees Siimon Geneetsareti järvel Jee­suse välja naeris ja ometi võrgu tema soo­vitatud kohta heitis „tema sõna peale“, oli ül­la­tus suur. Mitu päeva tühja vaeva näinud ka­lu­ri võrk rebenes kalade hulga pärast. Noore ra­bi sõna sai kaalukaks elupõlisele kalurile. Jee­su­se kõrval kõndijad on talletanud hulganisti lu­gusid, kus piisas Jeesuse sõnast, et olukord muu­tuks. Meenutagem väeülema orja, halvatut Ka­pernauma sünagoogis ja paljusid teisi pa­ja­tu­si.

Sõnal on kaal. Kohtuvaidluses tuleb üle kaaluda iga sõna, sest vastaspool võib su sõna tõlgendada endale kasulikus suunas ja seda sinu vastu kasutada. Kohtuvaidlus on peenike kunst, kui ühe külamehe sõnu osundada. Kohut peetakse korra järgi ja kõikide protsessis osalejate üle kehtib sama reglement.

Aga ega siis kohut ainult kohtusaalis peeta. Mugavas ja „inimsõbralikus“ digiuniversumis ehk sotsiaalmeedias, mis hiilimisi haarab meie tegelikkusest üha suuremat osa, kehtivad alles kiviaegsed suhtlusnormid. Seetõttu pole ime, et sealt aruharva leiame kaalutud sõnadesse pandud selgeid mõtteid ja ütlemisi. Õnneks on üha enam hakatud ka seal tsiviliseeritumat käitumist propageerima, sest alpuse pillerkaar käib seal täiel tuuril. Hoope jagatakse hoogsalt ja halastamatult. Üks alp tipib oma mõttekesi, kasutades kaalumata sõnu, ning ülejäänud publik vastab sama kaalumatute sõnade ja mõttekestega, lastes endast välja voolata ürginimlikku kahjurõõmu ja üleolekutunnet.

Piibli ajal löödigi albi loll jutt rusikaga suhu tagasi. Meie ajal pole see enam viisakas. Meil on sõnavabadus. Kuulame ja noogutame, naeratame virilalt, temal on ju ka õigus oma arvamusele. Elame arvamuste paljususe ajastul.

Mis puudutab keelepeksu, siis seegi on omandanud üha tsiviliseeritumaid vorme. Kui tõuseb masse kõnetav probleem, näiteks kliima soojenemine, siis uudiste loojad asuvad tööle ja nii mõnigi kontrollimata fakt või lausa libauudis läheb massidele hinge ehk otse sisikonna soppidesse, kasutades tänaseks antud kirjakoha sõnu.

Uudiste kujundamine, et mitte ütelda libauudiste tootmine, on arenenud digitehnoloogia abil ohtlikult lihtne. Ameerika digimeistrid lõid võimsa arvuti abil videoklipi president Nixonist, kes peab telekaamerate ees kõnet, mis oli valmis kirjutatud juhuks, kui Apollo esimene kuumissioon oleks traagiliselt lõppenud. Tulemus sai hämmastavalt tõetruu.

Kuidas siis jääda endale kindlaks maailmas, mis kirju tõdedest, pooltõdedest ja lausa valest? Meie, eestlased, oleme hariduse usku. Meie rahva haritus on aidanud meid läbi keeruliste aegade. Haritud inimene suudab näha sügavamalt läbi enda ümber toimuvat ning mõjutada enda ja oma kaasrändajate käekäiku, olles heaks nõuandjaks neile, keda oleme valinud riigitüüri hoidma. Haritlaste ületootmist ei maksa karta. Mida rohkem on meil terava pilguga silmapaare, seda adekvaatsema pildi saame meie ümber toimuvast ja õpetuste tõmbetuuled ei sasi meid nii rängalt, kui kehvema koolikorraga maades pahatihti juhtub.

Kuidas jõuda homsesse? Jeesus rääkis kitsast väravast. Minejaid on palju, kohalejõudjaid vähe. Edukad on need, kes suudavad luua ja alal hoida üksmeelt. Aegade algusest on nähtud üksmeeles Jumala ligiolu. Väline surve ja kriisiolukord on tugev üksmeele kasvataja. Heaoluühiskonnas hakkab üksmeel kiratsema. Igaüks ajab oma rida ja kuulutab oma tõde. Tõe otsijaile on kaetud rikkalik laud. Suured rahvad pakuvad oma õpetusi, mis, tõsi küll, tuginevad nende ellujäämistarkusele. Meile pakutakse uusi, pealtnäha häid lahendusi ainult selleks, et nende sarnaseks saaksime ja lõpuks nende jumalaid/ideoloogiaid/majandust kummardaksime. Kas meie tahame seda?

Loodan, et Looja pole oma loomistööd hetkekski katkestanud. Ta loob üha uut oma kandva sõna jõul. Kui tunneme kõhedust kiirete muutuste pärast meie ümber, siis teadkem, et elame elava Jumala maailmas! Hoidkem kokku, kasutagem kaalutud sõnu, et vääritimõistmist vähem oleks, et usaldus kasvaks, et pilk oleks terav nägema püüdjate paelu ja komistuskive oma kitsal rajal teel uude ja huvitavasse homsesse Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi! Aamen.

 

 

 

 

Kalle Rebane,

Ida-Harju praostkonna vikaarõpetaja