Unenäod, tuli ja vasar

Nüüd, kui suurte pühade aeg on möödas ning
kirikuid ehivad sügiseni rohelised tekstiilid, kutsub Jeremija meid jätkuvalt
ergas olema. Et me ei laseks kõigel omasoodu minna, vaid otsiksime väsimatult
Jumala tahet oma elus. Nii nagu loodus on uppunud rohelusse, võime meie uppuda
hetkelisse heaolutundesse, lastes vohada mugavuse umbrohul.

Nõnda ütleb vägede Issand: Ärge kuulake
nende prohvetite sõnu, kes teile prohvetlikult kuulutavad – nad ainult tüssavad
teid tühiste lootustega:  nad räägivad
oma südame kujutlustest, mitte Issanda suust. Nad ütlevad ühtepuhku mu
laimajaile: «Issand on öelnud: Teil on rahu!» Ja igaühele, kes käib oma südame
paadumuses, nad ütlevad: «Teile ei tule õnnetust!» Aga kes neist on olnud osaduses
Issandaga ja on näinud ning kuulnud tema sõna? Kes on tähele pannud ja kuulnud
tema sõna? Vaata, Issanda torm, tema raev puhkeb, ja keeristorm keerutab üle
õelate pea. Issanda viha ei pöördu enne, kui ta on teoks teinud ja korda
saatnud oma tahtmise. Viimseil päevil te mõistate seda hästi. Mina ei ole neid
prohveteid läkitanud, vaid nad ise jooksevad; mina ei ole neile rääkinud, vaid
nad ise kuulutavad prohveti kombel. Kui nad oleksid olnud osaduses minuga, siis
nad kuulutaksid mu rahvale minu sõnu ning pööraksid neid nende kurjadelt
teedelt ja kurjadest tegudest. Kas ma ainult ligidal olen Jumal, ütleb Issand,
aga kaugemal ei olegi Jumal? Kas saab keegi ennast peita peidupaikadesse, ilma
et mina teda näeksin? ütleb Issand.

Kas see pole mina, kes täidab taeva ja
maa? ütleb Issand. Ma olen kuulnud, mida räägivad need prohvetid, kes minu
nimel kuulutavad valet, öeldes: «Ma nägin und, ma nägin und!» Kui kaua see
kestab? Ons midagi südames neil prohveteil, kes kuulutavad valet ja kes
avaldavad oma südame pettekujutlusi, kes mõtlevad oma unenägudega, mida nad
üksteisele jutustavad, panna mu rahva unustama minu nime, nõnda nagu nende
vanemad unustasid minu nime Baali pärast? Prohvet, kellel on olnud unenägu,
jutustagu oma unenägu, aga kellel on minu sõna, kõnelgu mu sõna kui tõde! Mis
on õlgedel tegemist puhta viljaga? ütleb Issand. Eks mu sõna ole nagu tuli,
ütleb Issand, või nagu vasar, mis purustab kalju?

Jr 23:16–29

Nüüd, kui suurte pühade aeg on möödas ning
kirikuid ehivad sügiseni rohelised tekstiilid, kutsub Jeremija meid jätkuvalt
ergas olema. Et me ei laseks kõigel omasoodu minna, vaid otsiksime väsimatult
Jumala tahet oma elus. Nii nagu loodus on uppunud rohelusse, võime meie uppuda
hetkelisse heaolutundesse, lastes vohada mugavuse umbrohul.

Nelipühade, veelgi enam jõulude ja
ülestõusmispühade aegu vajame Issanda erilist lähedust, tuleme suuremal hulgal
ja sagedamini Tema sõna ümber kokku, ehime oma kodugi nõnda, et pühade sõnum
silme ees püsiks. Teatud puhkudel, mõne meie jaoks tähtsa inimese juuresolekul
tahame, et paistaks välja meie parem mina. Ent kas me pole kogu aeg nagu Jumala
peopesal? Seepärast küsib Issand: Kas ma ainult ligidal olen Jumal, aga
kaugemal ei olegi? Kas saab keegi ennast peita peidupaikadesse, ilma et mina
teda näeksin?

Tema olemasolu ei piirdu teatud punktidega
aegruumis. Ta tahab, et me lähtuksime Tema sõnast igal ajal ja kõigis
tegemistes, mitte ainult seal, kus see meile kasulik või meelepärane tundub.
Olgem ausad, lisaks Jumala sõnale juhivad me argielu väga paljud erinevad
asjaolud. Teised inimesed, meedia, ühiskondlik suhtumine – need kõik mõjutavad
meie üksikuid otsuseid, mõtteid, sõnu ja tegusid. See on loomulik, aga kui mõni
neist juhib me mõtted vastuollu Jumala sõnaga, siis muutub asi kahtlaseks.

Jeremija hoiatab valeprohvetite eest, kes
tüssavad tühiste lootustega, räägivad oma unenägudest ja südame kujutlustest.
Prohveti ülesanne ei ole kuulutada neile, kes elavad südamepaadumuses, rahu ja
ilusa elu jätkumist, vaid meeleparandust. Prohvet ei pea ähvarduste ja needustega
patuseid eemale peletama ega neilt malbelt pilku kõrvale pöörama, vaid tema
kohus on nimetada pattu patuks, aga samas juhtida inimesi tulema patu juurest
Jumala juurde. Prohvet peab hoidma maailma ärkvel, mitte laskma uinuda tema
tähelepanul.

Valeprohvetite all peab Jeremija silmas
neid, kes Issanda nimel teistele kuulutavad: «Teile ei tule õnnetust!» Nad
otsivad kompromisse, aga samas leebeid taganemisteid, loovutades nõnda
sammhaaval maad kurjale. Ehk nad ei teegi seda halva kavatsusega, aga nad on otsekui
mandunud, leppinud lodeva elu ja jumalatu maailmaga. Paraku nõnda Jumala
armastust kuulutades õhutavad valeprohvetid samasugust elu jätkama.

Lisaks võib tänapäeval tinglikult liigitada
valeprohvetite alla ka need, kes pakuvad õndsust läbi tarbimise, mugavuse ja
meeleliste naudingute. Selliste «prohvetite» pühakodadeks on paradiisiks
tituleeritud kaubanduskeskused, altariteks helendavad ekraanid kodudes ja
kontorites.

Taas küsib Issand: «Mis on õlgedel tegemist
puhta viljaga?» Et kogu sellest segasest maailmast üles leida sinule suunatud
prohvetlik sõnum, mis oleks tõde, tuleb esmalt vaadata, kas see sõnum toetub
Jumala sõnale. Kõik ülejäänu on õled, teistel sõnadel ei ole kaalu. Tema sõna
on puhas vili, mis toidab. Vanas Testamendis on öeldud, et inimene ei ela
üksnes leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Issanda suust (5Ms 8:3).
Jeesus ütleb mäejutluses: Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele,
sest nemad saavad küllaga (Mt 5:6).

Valeprohveti kuulutus on nagu rämpstoit,
see näeb ehk isuäratav välja, mõne aja jooksul isegi maitseb hästi, kuid see ei
toida korralikult ja mõjub pikemas perspektiivis kahjulikult. Seevastu Jumala
sõna ei pruugi esialgu olla nii kergelt seeditav, aga see ainsana võib
kustutada inimese vaimse nälja. Johannese evangeeliumis ütleb Jeesus: «Mina
olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub,
see ei janune enam iialgi» (6:35).

Viimaks on Issanda sõna kohta öeldud: nagu
tuli ja nagu vasar. Tuli puhastab. Prahi põletab ta ära. Tugeva raua muudab ta
painduvaks ja kõva tina voolavaks. Vasar purustab, lööb katki selle, mille
pihta ta on suunatud. Me oleme vahel paindumatud ja kanged nagu raudlatt, kui
tahame läbi suruda oma tahtmist. Me võime olla jäigad ja hoolimatud. Võime olla
üksteise suhtes teravad või osavõtmatud. Me võime olla külmad nagu kivi, sama
tahumatud ja teinekord teistele komistuseks.

Seal ei aita enam see, kui keegi ütleb, et
meil on rahu. Seal on vaja sõna, mis meid muudab. Sõna, mis põletab otsekui
tuli ja tahub otsekui vasar. Sõna, mis mõjub prohvetlikuna siin maailmas ja
teeb meist inimlikumad inimesed.

Mare Palgi

,

Kose koguduse õpetaja