Unistades globaalselt, tegutsedes lokaalselt

Jeesus vastas Juudale: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde. Kes mind ei armasta, ei pea mu sõnu. Ja sõna, mida te kuulete, ei ole minu, vaid Isa sõna, kes minu on saatnud. Seda ma olen teile rääkinud teie juures viibides. Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud. Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks! Te kuulsite, et ma ütlesin teile: „Ma lähen ära ja tulen tagasi teie juurde. Kui te mind armastate, küll te siis rõõmustate, et ma lähen Isa juurde, sest Isa on suurem kui mina.” Ja nüüd ma olen teile seda öelnud, enne kui see sünnib, et te usuksite, kui see sünnib.

Johannese evangeelium 14:23–29

Nii nagu ei ole kirikus ühtki liigset ega juhuslikku asja, ei ole ka kiriku sünnipäev – nelipüha – tulnud tühjale kohale. Jumalal on olnud üks eriti suur plaan ja ta on väga peenelt teinud ettevalmistusi selle plaani õnnestumiseks. Oma rahvast on ta juhtinud oluliste sündmuste ja tunnistuste suunas. Nagu tänapäeval on moodne öelda – unistades globaalselt, tegutsedes lokaalselt.

Seal kandis, sellel maal on valminud kevadine saak ja loomulikult tuleb tänada Jumalat saagi eest, tänada jõu ja tarkuse eest, millega põllumehed, looma- ja viljapuude kasvatajad on saanud tasu oma vaeva eest. Selline on õige ja hea elukorraldus – Jumal annab ja meie oleme tänulikud.

See vana traditsioon on iisraellastel olnud alati seotud paasapühadega ehk viiskümmend päeva pärast paasapühi on peetud lõikustänupüha. Ja samas on nelipüha seotud ka Siinai mäel Moosesele antud kümne käsu sündmusega.

Rahva kogunemine Jeruusalemmas on harjumuspärane ja oodatud. Rahvarohkus, või isegi võiks öelda tunnistajate olemasolu, on Jumala aktiivsele toimimisele oluline. Inimesed peavad teadma, mis toimub, peavad toimuvat kogema ja põlvest põlve edasi jutustama. Et lugu jääks elama.

Jeesuse sünni juures oli rahvast hõredalt, kuid see-eest oli kohalolu planeeritud. Ristija Johannese tegevuse juures oli suurem hulk inimesi, keda kõnetas lihtsa mehe lihtne üleskutse „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal“ (Matteuse evangeelium 3:2).

Jordani jõe äärde kogunes Jeruusalemma ja terve Juudamaa ning kogu Jordani ümbruskonna rahvas. Jumala Vaim laskus taevast Tema peale otsekui tuvi. Püha Vaimu nägi vaid Jeesus, kui Jumala häält kuulsid kõik, kes olid seal paigus.

Jumala tahe oli tehtud avalikuks, Poeg Püha Vaimuga täidetud ning tööülesandeile läkitatud.

Nüüd on Jeesuse kord koguda enda ümber usaldusväärne meeskond, keda valmistada ette eelseisvateks aegadeks. Need on esimesed 12, siis 70, siis kõik need, kes nelipüha sündmusest osa said. Kuulutades Jumala tahet, tervendades ja õpetades kõiki neid, kellega Jeesus kokku puutus oma rännakutel.

Nende järel aga kõik meie, öeldes vaid: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” (Mt 28:19–20)

Kuidas seda teha? Kuidas õpetada pidama inimesi kõike seda, mida Jeesus on meid käskinud? Kas suurelt unistamisest piisab? Või pigem käia inimeste kõrval sammhaaval, nagu Jeesus käis oma õpilaste kõrval?

„Jumala abiga!“ ütlevad teadjad. Neil on õigus. Ilma Jumala kohaloluta oma mõtetes, eludes, tegudes pole me midagi.

Jeesus julgustab ja kinnitab oma lähimaid sõpru, ta julgustab neid kuni viimse hingetõmbeni. Ja need ei ole tühjad sõnad, sest tõepoolest tuleb „Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud” (Johannese evangeelium 14:26).

Inimesed olid kogunenud Jeruusalemma tänupühi pidama. Nad olid koos ja siis see sündis, taevast langesid tulekeeled igaühe pea peale ja inimesed täitusid Püha Vaimuga. Nad täitusid julgusega tunnistada Jumala suurtest tegudest, nad täitusid Jumala tõotuste täitumise lootusega, nad täitusid usuga Jumalasse, taevasse tõstetud Pojasse ja neid julgustavasse Pühasse Vaimusse.

See oli imeline hetk, mida nad kõik said hakata jagama kõigi rahvastega nende endi keeles.

Pühas Vaimus on Kristus alati oma kiriku keskel. Vaim ühendab kõik maailma kristlased üheks Kristuse kirikuks. Sõna ja Vaimu kaudu sünnib usk Kristusesse ja loob kristlastes ühist osadust. Vaim tunnistab, et kristlik kirik on Jumala rahvas, Kristuse ihu.

Saame ja peame palvetama, et Jumal meid täidaks Püha Vaimuga, et Jumal varustaks meid teenimise annetega, näitaks meile viise ja võimalusi, kuidas teha taevariigi tööd. Me peame haarama kinni võimalustest ning olema tänulikud iga hetke eest, mis on elatud koos Jumalaga, iga inimese eest, kes aitab tunnistada Jumala kohalolekust unistustes, mõtetes, sõnades ja tegudes.

Õnnistatud kiriku sünnipäeva, elu Kristuses! Aamen.

Küllike Valk

Ridala ja Martna koguduse õpetaja