Usaldades Jumalat ja kuuletudes Tema tahtele

Jeesuse Kristuse sündimisega oli aga nõnda. Tema ema Maarja, kes oli Joosepiga kihlatud, leidis enne enda kojuviimist, et ta ootab Pühast Vaimust last. Tema mees Joosep aga, kes oli õiglane ega tahtnud teda avalikult häbistada, võttis nõuks ta salaja minema saata. Aga kui ta seda mõtles, vaata, siis ilmus talle unenäos Issanda ingel, kes ütles: «Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust. Ta toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus, sest tema päästab oma rahva nende pattudest!» Kõik see sündis, et läheks täide, mida Issand on rääkinud prohveti kaudu: «Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja, ja teda hüütakse nimega Immaanuel», see on tõlkes: Jumal on meiega. Kui Joosep unest ärkas, tegi ta nõnda, nagu Issanda ingel oli teda käskinud. Mt 1:18–24

Evangelist Matteus teab rääkida, et enne Jeesu­se sündi olid Joosep ja Maarja kihlatud. Valitud tunnistajate juuresolekul, nagu tava nõudis, olid kaks noort inimest andnud teineteisele nõusoleku abiellumiseks. Vastastikuste tõotuste vahetamise järel võis neid kahte lugeda nüüd seaduslikult abielus olevaks paariks. Kuid sellest momendist alates veel ühe aasta jagu päevi pidi Maarja, kes oli tol hetkel arvatavasti nii 13- või 14aastane, elama siiski oma vanematekodus. Alles aasta möödudes võis Joosep tulla oma naisele piduliku protsessiooniga tema vanematekoju järele ning viia abikaasa oma majja.
Ent siinkohal võttis küllaltki tavapäraselt alanud armastuslugu kardinaalselt uue suuna. Üpris värvikalt kirjeldab järgnenud sündmusi 2. sajandist pärit noorema Jaakobuse evangeelium: «Joosep naasis ehitustöölt koju ja, sisenenud majja, avastas, et tema naine oli lapsekandmisest priskeks läinud. Ta haaras oma näo käte vahele, viskus põrandale maha ja nuttis kibedasti.» Joosepi jaoks oli see avastus šokeerivalt traagiline ning juriidiliselt oli tegemist sulaselge abielurikkumisega, mille eest eksinud abielunaist ootas tol ajal jõhker karistus – kividega surnuks loopimine. Edasi teame juba, kuidas ahastuses ja kõhkleva Joosepi juurde tuli unes Jumala saadik põrutava sõnumiga, sest Jumal teadis, et ta oli selle jaoks just õige mees …
Müütilistel algaegadel elas mees nimega Noa. Kui Looja otsustas rikki läinud inimkonna koos tolle elukeskkonnaga hävitada, leidis Kõikväeline, et Noa on puhtalt lehelt alustamiseks just see õige mees. Viimane täitiski Jumalalt saadud võimatuna näiva ülesande edukalt ja sellest lähtuvalt kuulub Noa järeltulijate hulka ka Joosep.
Nii Noa laevaehitamist kui neitsistsündi võivad paljud moodsa aja inimesed pidada kas «võimatuks missiooniks» või siis lihtsalt muinasjutuks. Kuidas oleksid asjasse suhtunud tänapäeva potentsiaalsed Noad ja Joosepid? Me ei tea täpsemalt  nende kahe mehe siseheitlustest, ent me teame praeguseks, et nad mõlemad usaldasid Jumalat ja kuuletusid Tema tahtele.
Tänase, 4. advendipühapäeva loo kangelane on kahtlemata Joosep. Jumala saadiku otsene pöördumine tema poole kujunes Joosepi elu tähtsündmuseks, milles pandi ühelt poolt proovile tema armastus ja ideaalid, senised arusaamad elust, lojaalsus ühiskonnale, seal kehtivatele seadustele ja tavadele ning teiselt poolt tema usk.
Joosep tegi oma valiku, tehes kõik nõnda, nagu Issanda ingel oli käskinud. Ta võttis raseda abikaasa oma majja ja pani sündinud poisslapsele tüüpilise juudi nime Joosua. Kreeklaste vahendusel jõudis see nimi meieni muutununa, aga Jeesuse nime tähendus jääb ikkagi samaks – «Jumal on pääste».
Noil päevil olid juudi ühiskonnas levinud kõrgendatud päästeootused – oodati messia, päästja, superkuninga tulekut, kes päästaks rahva võõra võimu alt ja taastaks juutide riigi endises hiilguses. Juutide messiaga seotud poliitilised ootused paraku ei täitunud, ent kas realiseerus siis prohvet Jesaja Immaanueli ettekuulutus? Ingel teatas, et Jeesus päästab oma rahva nende pattudest. Milles seisnes Jeesuse päästemissioon? Martin Luther ütleb, et Jeesus päästab inimese kõigist pattudest, surmast ja kuradi meelevallast. Inimestena oleme kõik ebatäiuslikud. Igaühel on oma vead, nõrkused, halvad või kahjulikud harjumused jne. Jeesus võib meid juba siinses maise elu sfääris vähemalt osaliselt nende puuduste meelevallast vabastada – kui me Teda usaldame ja Talle kuuletume.
Ent Kristusena on Jeesuse päästetöö maiste kriteeriumide järgi mõistusega haaramatu, sest surma vältimine kuulub väljapoole tavapärast ja üldist inimkogemust. Aga Jeesus Kristus teeb võimatu võimalikuks: Ta päästab surma meelevallast oma rahva – kõik need, kes Teda usuvad ja Talle kuuletuvad. Ta päästab oma rahva viimselt sellest ajutisest ja mittetäielikust reaalsusest ning ülendab igavesse ja täielikku reaalsusesse. Tuleb vaid sellesse uskuda.
Aamen.

Tarmo Linnas,
Viru-Jaakobi koguduse õpetaja