Usaldame end taevaisa hoolde

Seepärast ma ütlen teile: Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda! Eks hing ole enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas? Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam väärt kui nemad? Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elule ühe küünragi juurde lisada? Ja rõivastuse pärast, mis te muretsete? Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad: ei näe nad vaeva ega ketra, aga ma ütlen teile, et isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei olnud nõnda ehitud nagu igaüks neist. Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja homme visatakse ahju, eks siis veelgi enam teid, te nõdrausulised! Ärge siis hakake muretsema, öeldes: «Mis me sööme?» või «Mis me joome?» või «Millega me riietume?» Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! Mt 6:25–33

Pühapäeval on lõikustänupüha. Keegi on öelnud, et Jumalal on kaks elupaika – üks taevas, teine tänulikus südames! Oleme kõik jumalavilja ja tema heade andide pidevad tarvitajad. Võtame vastu ande, mõtlemata, kust need tulevad, vahel unustades tänada. Aga vaid tänulik süda, mis valmis jagama õnnistusi, saab ise rikkamaks! On tänulikkust ja tänu, kuid seda võiks palju rohkem olla. Sageli kohtume murega koormatud, mammonat teenivate ja Jumalast eemaldunud inimestega, kes on sünged ja murelikud homse päeva pärast. Kuidas on lood sinuga?
Ometi on Jumal loonud inimese targasti, andes talle kõik eluks vajaliku: töövõime ja käed töö tegemiseks, mõistuse mõistlike lahenduste leidmiseks, südametunnistuse ausa ja puhta elu elamiseks, tänumeele ja armastusvõime. Ja pole käsku muretsemiseks.
Keegi ei saa siin elus mitte kunagi olla täielikult heaolu rüpes, kindlustatud ja kaitstud murede eest. Kuid Jeesus ütleb, et muretsemine kuulub paganatele ja kasvab välja mittekristlikust suhtumisest (Mt 6:32) ning see on patt. Seepärast märka muret kui tasast tuuleiili enne, kui see kasvab suureks tormiks! Evangelist toob pildi loodusest, kus Süüria-Araabia kõrbetest tõusnud kuum tuul närtsitab kergesti ja lühikese ajaga lille Palestiina väljadel. Kuid ka närbunud lilletaim oli vajalik, küttematerjalina. Just lilli väljal ja lindude elu taeva all seatakse meile eeskujuks. Nemad saavad enda heaks teha vähe või üldse mitte midagi, kuid nad pole mures.
Kas tõbi, murehaigus, mis vaevas inimesi juba Jeesuse eluajal, tahab meid ka tänapäeval vaimulikku surmaunne kanda? Mure, s.o haiguse põhjus, peitub kartuses, usaldamatuses ja uskmatuses. Inimene arvab, et see, mis temal on, pole piisav, ja muretseb tühiste asjade pärast. Me ei saa hakkama ilma riieteta, ilma toiduta ja igapäevaste tarbeesemeteta, sageli ka mitte ilma auto, mobiiltelefoni ning arvutita, kuid ometi ei pikenda muretsemine inimese eluiga mitte küünra võrra. Muretsevas inimeses ilmneb tema usunõtrus ja vähene usaldus Jumala vastu. Bornhoeffer ütleb: «Me püüame muretsemise abil vabaneda oma muredest!»
Mured ei ole oodatud külalised, kuid nad koputavad tihti meie koduuksele. Jätaksime nad suletud ukse taha. Mured kannavad meie ajastu nägu – töökoha kaotus, raske haigus, toimunud õnnetus, lähedase surm või lihtsalt ebaõnnestumine. Mure on vanematel laste ja lastel vanemate pärast. Kuhu jääb usk, kui unustame Jumala? Nii sageli ei oska me väärtustada kingitust, mis ületab kogu inimmõistuse – Jeesuse andestust ja tema asendavat ohvrit meie eest. Patustena vajame kõik Jeesuse lunastust ja mingil muul viisil pole võimalik pälvida Jumala armastust.
Kanname oma mured palves oma Issanda ette! M. B. Schlink kirjutab oma raamatus: «Parim viis oma muretsemispatust lahti saada on enda allutamine kannatustele. Peame ütlema «jah» kõigile raskustele, mis meie südant murestavad. Aseta vaimus ohvrialtarile kõik, millest oleme iga hinna eest püüdnud kinni hoida.»
Küll peame me muretsema vaimse tuimuse ja iseka uhkuse pärast, mis teeb meid laisaks jumalariigi otsimisel. Mure olgu ka vähese pühendumise pärast jumalariigi tööle. Kui Jumala riigi ja tema taotlemise osas meie elus on asjad korras, annab Jumal meile nii igapäevast leiba, ihukatet kui ka vaimutoitu kõige selle juurde endastmõistetavalt.
Igal päeval, mis Jumal meile armust kingib, on omad koormad kanda, omad rõõmud ja omad vaevad. Toome Issandale tänu kõige meile osaks saanu eest. Jätame tulevase aja elust taevase Isa hoolde, paludes: «Toimigu Jumal minuga nii, nagu ta oma armastava isasüdamega ise näeb minu jaoks parima olevat. Usaldan Jumalat, tema kannab mind ja mulle kallid ligimesed läbi elu hädaoru ja viib meid läbi ka surmast.» Aamen.

Anu Konks,
Jämaja koguduse õpetaja