Usaldus Jeesuse vastu on ime

Jh 4:46–53
Evangelist Johannes jutustab selle pühapäeva evangeeliumiloo sissejuhatuseks, et kui Jeesus nüüd tuli Galileasse, «võtsid galilealased tema hästi vastu, sest nad olid näinud, mida kõike ta oli teinud pühade ajal Jeruusalemmas». Neist sõnadest kumab läbi pisuke iroonia: jah, Jeesust võeti Galilea Kaanas hästi vastu, aga mitte nii, nagu olnuks õige – uskudes temasse, võttes tõsiselt tema kuulutust ja meelt parandades –, vaid nagu meelelahutajat ja imemeest. Jürgen Veber tuleb külla. Kas trikke ka teeb?
Tänapäevalgi võetakse Issandat sageli hästi vastu, ometi Jeesust Issandana aktsepteerimata. Paljud on valmis tunnustama head, mida kristlik kirik läbi aegade suurima heategevusorganisatsioonina on teinud, neid kauneid õpetusi, mida Issand meie ette elujuhisteks seab, jne. Kristlik kunst, vaimulik muusika, palvehelmed autosalongis – kõik need leiavad mõnigi kord märksa paremat vastuvõttu kui Issand ise. Vaimulikel tuleb teinekord kokku puutuda palvega kellegi matusetalitus läbi viia, kuid siis lisavad leinajad lisaklausli, et ärgu õpetaja «sellest Jumala-asjast» nii palju rääkigu. Või et võetagu kellegi laps pühapäevakooli, et temast saaks hea inimene, aga ärgu usujuttu räägitagu. Justkui oleks võimalik saada vilju ilma puuta! Et õunapuu olgu olemata, maitsvaid õunu aga leidugu igal aastal ja aasta ringi!
Nii need asjad ei käi. Ka kristliku usu hüljanud maailm peab kahjuks arvestama selle usu viljade kaotusega ning n-ö üksikisiku tasandil ei saa samuti lootma jääda Jumala pidevale abile ja õnnistusele omapoolse usu ja kuulekusega vastamata. Mitte et Jumal ei tahaks inimesi aidata, vaid kuna inimeste suurim vajadus – kuigi nad ise seda enamasti ei taipa – on taastada loodupärane usalduslik suhe Jumalaga ning kõik muud imed ja õnnistused on üksnes selle kaasnähtused. Üle kõige vajab inimene usaldust Jumala vastu.
Kaana rahvas oli näinud Jeesuse imetegusid. Nad olid maitsnud veiniks muutunud vett, paljud neist olid Jeruusalemmas käies näinud Jee­suse imetegusid ning küllap kuulnud muudestki imedest. Küllap ootasid nad nüüdki põnevusega, mida ägedat Jeesus järgmiseks ette võtab.
Üks neist aga lähenes Jeesusele mitte pealtvaataja, vaid palvetajana. Tema poeg oli raskesti haige ning oli karta lausa surma. Murest murtud isa lähenes nüüd Jeesusele palvega tulla tema juurde koju ja aidata ta haiget poega. Pealtvaatajad rõõmustavad: saab näha, kas teeb imet! Pealegi oli abivajaja tähtis mees – Herodes Antipase ametnik. Näe, ka rikkad nutavad! Seltskonnakroonika ja mustkunst üheskoos. Teiste hädad on alati põnevad vaadata ja kui lool satub olema õnnelik lõpp, seda parem. Issand aga noomib rahvast sellise suhtumise pärast. Nemad nõuavad tunnustähti ja imesid, selle asemel et taibata, kes Jeesus on, ja temasse uskuda.
Kuninga ametimees käib peale: tule, Issand, aita! Mis teistele oli põnev elamus, oli talle elu ja surma küsimus. «Issand, tule alla, enne kui mu laps sureb!»
Jeesus vastab tema palvele, kuid mitte avaliku etendusega, vaid sõnaga. Sõnaga, millel on vägi ja mis tuleb usus vastu võtta. «Mine, sinu poeg elab!» Issand ei anna järele rahva soovile etendust näha saada. Ta vastab küll palvele, ent mitte rahvahulgale nähtava imeteo kaudu. Ainus ime, mida Kaanas sel päeval nähakse, on ametniku usaldus Jeesuse vastu. Ta loobub edasisest pealekäimisest ning pöördub tagasi koju, uskudes, et tema palvele on tõepoolest vastatud. Paistab, et ta isegi ei kiirusta enam koju pöördumisega, vaid laseb oma hobustel öösel välja puhata ja jätkab teekonda alles järgmise päeva hommikul. Seegi on märk tema usaldusest, sest kui ta arvaks oma poega endiselt suremas olevat, ei raiskaks ta kindlasti nõnda aega. Nüüd aga läheb ta rahulikult ning kohtub poolel teel olles talle vastu tõttavate sulastega, kes toovad rõõmusõnumi tervenemisest.
Selle mehe lugu on imeline. Johannes Kuldsuu sõnul ei läinud Jeesus temaga Kapernauma kaasa selleks, «et õpetada teda uskuma». Ning tõesti, me näeme siin arengut: mees, kes esmalt otsib Jeesuse üles tolle mainest imetegijana lähtudes, saab usklikuks ning usaldab Issanda sõna, ilma et näeks oma silmaga tõotuse täitumist. Viimaks saab usklikuks ka kogu ta pere ja nii on mõlemad Kaanas toime pandud imeteod otseselt perekondlikku laadi: esmalt pulmapeol veest veini tegemine ja nüüd haige poja tervenemine.
Tänase pühapäeva teemaks on usuvõitlus – sisemine võitlus Jumala usaldamise eest ka siis, kui ihusilm imet veel ei näe. Läbi ajaloo on Jumal taas ja taas tõendanud oma usaldusväärsust ning me teeme hästi, kui võtame kuulutuse sellest vastu mitte lihtsalt põnevate lugudena, vaid julgustusena ka oma elu Jumala tõotustele rajada ning teda usaldades viimaks ka surmaöö pimedusest igavesse valgusse jõuda.

 

 

 

 

Toomas Nigola,
Põlva koguduse õpetaja