Usk annab elule aluse

Ja Issand ütleb: Kuna see rahvas ligineb mulle suuga ja austab mind huultega, aga ta süda on minust kaugel ja nende kartus minu ees on ainult päritud inimlik käsk,  siis vaata, ma teen sellele rahvale veel imet – imelikul ja kummalisel viisil: tema tarkade tarkus kaob ja tema arukate arukus peidetakse. Häda neile, kes oma nõu Issanda eest sügavale ära peidavad, kelle teod sünnivad pimedas ja kes ütlevad: „Kes meid näeb? Kes meid tunneb?” Oh teie põikpäisust! Kas peetakse savi võrdseks potissepaga, kas ütleb töö oma tegijale: „Tema ei ole mind teinud!” või ütleb kuju oma voolijale: „Tema ei oska midagi!”? Jesaja 29:13–16

Tänast pühapäeva kutsutakse kannatuse pühapäevaks ja sellega astub kristlik kirik kuni ülestõusmispühadeni kestvasse kannatusaega. Heites pilgu peale pühapäevasele Vana Testamendi kirjakohale, võib põgusal lugemisel tekkida küsimus, kus on siis kannatuse temaatika.

Lugedes teksti aga korralikumalt näeme, et kannatus seisnes selles, et rahvas ei võtnud Jumalat vastu. Pühapäeva evangeelium kinnitab seda, kõneldes viinamäe rentnikest, kes tapsid omaniku poja omakasupüüdlikel eesmärkidel. Jumala kannatus seisnes selles, et ta tegi kõik inimeste heaks, aga inimesed ei võtnud seda vastu.

Tolle aja inimesed olid religioossed. Loeti palveid, lauldi psalme. Ja ometi olid need välised formaalsed riitused ega muutnud piisavalt inimese elu. Vahel on tekkinud kristlaste seas arusaam, et juudid polnud vagad. Nad olid vagad. Järgisid täpselt tooras sätestatut, pühitsesid hingamispäeva, maksid kümnist, sellest kõigest hoolimata ütleb Issand, et „nende kartus minu ees on ainult päritud inimlik käsk“.

Luues silla Vanast Testamendist Uude Testamenti võib tõdeda, et just selle „inimliku käsu“ pärast ei saanud nad ka Jeesust päästjaks tunnistada, sest see erines liiga palju nende enda mõttemaailmast. Palju turvalisem oli jätkata vanas vaimus ja mitte lasta oma usul muutuda.

Just selles seisneski Jeesuse ning variseride ja kirjatundjate vaheline konflikt, et õppinud mehed polnud valmis kaalumagi, et Jumal saadab oma Päästja siia maailma. Nad ametlikult ootasid Päästjat, kuid tegelikult oli palju turvalisem elada oma väljakujunenud rutiinis ja pühapäeva evangeeliumi tsiteerides „otsida võimalust Jeesust kinni võtta“.

Ja siis lausubki püha Jumal: „tema tarkade tarkus kaob ja tema arukate arukus peidetakse“. Ajalugu näitabki, et esimestel sajanditel hakkas kristlus maailmas vohama ning targad jäid oma tarkusega üha väiksemaks ja marginaalsemaks liikumiseks. Need on kurvad arengud.

Ja ometi pole pühapäeva kirjasõna sugugi kirikus lugemiseks antud selleks, et näidata näpuga mineviku usuliste mõjutajate peale, tõestamaks nende sobimatust, vaid ikka selleks, et meid endid oluliste asjade üle mõtlema panna. Aga mis on oluline? Kas me austame Jumalat huultega, keskendudes inimlikule käsule, või on meie hinges elav usk ja ühendus Jumalaga?

Kunagi doktoritööd kirjutades küsitlesin leerilapsi, mida nad leerikoolilt ootasid ja mida nad sealt said ning mida võiks muuta. Mul jäid valusalt meelde mõned vastused, kus oli kirjutatud: „natuke rohkem analüüsi olulistel teemadel, jäi natuke pealiskaudseks. Jumalateenistustel peaks rohkem osalema. Tahaks veel õppida ja areneda, kuid kas sellele saaks kogudus ja õpetajad kaasa aidata? Näiteks võiks leerikooli raames ka korraldada ringkäigu kirikus“.

Ehk siis leerilaste meelest on probleemiks pealiskaudsus ning vähene seotus kiriku ja eluga. Aga kui me ei suuda oma kiriku sissejuhatavat kursust siduda eluga, siis milles erineme meie Jesaja aja inimestest, kes täitsid usu väliseid kombeid, aga ei suutnud usku integreerida tavaellu?

Ohtlik on see, kui elava usu asemele astuvad muud väärtused, nagu näiteks kiriku võim ja positsioon ühiskonnas, hoonetesse investeerimine, sisu kaotanud traditsioonist kinnihoidmine või siis piiblikohas mainitud „inimlikud käsud“. Aeg-ajalt on kirikul arukam olla vait, selleks et vältida seda, mis läinud nädalal paavstiga juhtus.

Vast ei tasuks ka suurt reedet siduda päevapoliitilise abieluvõrdsuse teemaga. Aeg-ajalt tärkab minus pietist, kes ootab suurelt reedelt vaid ühte, tahtes laulda laulu „Oh Jeesus, Sinu valu“ ja jättes kõrvale kõik eestlasele mitte omase välise ja demonstratiivse.

Ehk siis küsimus ongi seesmises ja välises, päevapoliitikas ja usus. Ja ega selles me polegi oma aja juutidest nii palju erinevad. Kuid üks on siiski erinev: Kristus kannatas ja suri selleks, et meie võiksime saada uue võimaluse. Kasutagem seda võimalust meeleparanduseks! Asetagem siis selles valguses oma elu prioriteete!

Kaido Soom

Tartu praostkonna vikaarõpetaja