Usk + armastus = võit

Igaüks, kes usub, et Jeesus on Kristus, on Jumalast sündinud. Igaüks, kes armastab seda, kes ta on sünnitanud, armastab ka seda, kes temast on sündinud. Sellest me tunneme ära, et armastame Jumala lapsi, kui me armastame Jumalat ja teeme tema käskude järgi. See ongi Jumala armastamine, et me peame tema käske, ja tema käsud ei ole rasked. Jah, igaüks, kes on sündinud Jumalast, võidab ära maailma. Ja see ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk.
1Jh 5:1-4

Tänapäeval kohtab palju Eesavi tüüpi inimesi. Nad on, nagu Eesavgi omal ajal, valmis müüma ära oma hingeõndsuse, et saada kätte kausitäit läätseleent. Teisisõnu – ütle ainult, mida uskuda, keda uskuda, ja ma usun, juhul kui saan tasuks dividende ja palgatõusu, karjääri, au või kuulsust.
Pole nagu mingit vaeva öelda: ma usun, et Jeesus on Kristus. Kui veel vaid teaks, mis on see Jumalast sündimine, millest siin räägitakse, ja kas temast samuti on mu tõusuredelil kasu.
Veelgi ahvatlevam on võimalus sattuda maailma võitjate ridadesse, millist väljavaadet pakutakse samuti neile, kes üksnes end tunnistavad uskujate leeri kuulujaks. Olla võitja, olla edukas, lüüa alati läbi – mida veel tahta! Vaid ainus nõue – olla uskuja.
Esitatud pragmaatilise arusaamise tänapäevasel näitel pole aga apostel Johannesega ega tema kirjaga midagi asja.
Johannese skeem on pealtnäha küll lihtsakoeline: usk Kristusesse ja Tema kaudu Jumalasse tagab viimseni kõik, kaasa arvatud võidu maailma üle. Aga juba see ahvatlev võit. Mis ta ikkagi on? Ent nii ongi Johannese juures: mida lihtsam raam, seda sügavam sisu.
Nende raamide täitmisel sisuga hoolitseb Johannes ise, et mõtleksime õiges suunas. Et taipaksime, kuidas see, mis käesolevat kirjakohta, selle algust ja lõppu ühte seob, on armastus. Johannes on armastuse apostel.
Usk on usk vaid siis, kui ta on armastuse poolt läbi proovitud. Armastus pärineb Jumalalt, temale on rajatud Jumala riigi seadused, ta on alati kohal koos Jumalaga, ta jääb ainsana püsima, ta on jumalatahtelise käitumise jõuallikas. Ta on vägi, mis Kristuse ristile viis ja kogu maailma patusüü on võimeline enda kanda võtma. Armastus kontrollib usku ja on usu viljade ehtsuse kriteeriumiks.
Samas ei tea me, mis ta tegelikult on. Narr oleks arvata, et armastuse kujutamiseks on olemas valem, või et teda saab nagu kaupa osta-müüa, või siis omal tahtel esile kutsuda. Armastus on järeleaimamatu, sageli täis valu ja kannatusi, mida Jeesuse puhul saame täheldada. Ja alles, kui saame armastuse läbi Kristuse-näolisteks ja Kristuse läbi Jumala-näolisteks, oleme võimelised armastuse kohta midagi ütlema. Jumal ise paotab oma lastele ukse taipama armastuse saladusi.
Ülestõusmisaeg, milles viibime, kutsubki meid mitte jääma tardunult tühja hauda imetlema, vaid edasi liikuma.
See ongi Jumala käskude pidamise tee. Jumala armastus on selle pühitsenud ja meile jõukohaseks teinud. Näeme imestades, et Jumala käsud ei olegi rasked. Ka kaaskristlased meie kõrval ei kujuta endast siis probleemide rägastikku. Neilegi suuname sellesama armastuse, millega Jeesus meid on tulnud otsima ja leidma. Kui tahame, et peres laste keskel valitseks armastus ja üksmeel, siis õppigem tundma Isa, kes oma lapsi ühtmoodi armastab ja hoiab.
Meid siduv armastus toob kaasa sageli valu ja pisaraid, aga ta ei muutu talumatuks ega raskeks, kui tunneme ära tema võitmatu olemuse. Tõsi küll, võitmatuna tunneb ennast sageli hoopis maailm meis ja meie ümber, sest ta on nii paljusid suutnud lahutada elavast Jumalast.
Ent just nüüd, mil usus ülestõusnusse oleme sünnitatud Jumala lasteks ja armastus meid usus tegusana hoiab, ei ole selle maailma surmarelvadel öelda enam viimast sõna. Viimane sõna on usul Jeesusesse Kristusesse. Usk suunab meid meie patusüüga risti alla. Usus surmaköidikuist vabastatud Lunastajasse käime veel võitlusteed. Selle suund võidule on aga juba kindel ja lõplik.
Jumala lapse kasulootus on seega selgelt olemas. See seisneb Jumalas, kes meid on sünnitanud võidu jaoks Kristuse läbi.
Aamen.
Kalle Mesila, Tartu Peetri koguduse õpetaja