Vaata ligimest Kristuse silmadega!

Kes põlgab oma ligimest, teeb pattu, aga kes halastab hädaliste peale, on õnnis. Eks eksi ju need, kes kavatsevad kurja? Aga heldus ja tõde on nendega, kes kavatsevad head. Tõetruu tunnistaja päästab hingi, aga kes sepitseb valesid, petab. Kes rõhub viletsat, teotab tema Loojat, aga kes halastab vaese peale, austab Loojat. 

Õp 14:21–22,25,31

Me oleme head inimesed. Vähemalt enamik meist. Või enamik meist võib nii endast arvata, sest teadlikult ja tahtlikult me ei taha ju enamasti kellelegi kurja teha. Küll aga teeme seda tahtmatult või olukorra sunnil. 

Väga värske näide on mul endal võtta selle suve tegemistest aias, kus kannatajaks ei saanud küll keegi ligimestest. Mõte jääb aga samaks. Sel aastal kandsid meie aia noored kirsipuud rohket saaki, millest aga agarad musträstad püüdsid oma osa saada. Sellepärast otsustasime panna kirsside kaitseks puudele võrgud. Oma suureks meelehärmiks avastasin võrkudest ka sinna kinni jäänud ja hukkunud pisikese linnukese. Tundsin ennast süüdi tema hukkumises, kuigi ma ei osanud võrke pannes arvata, et oma tegevusega kellelegi halba teen. Kõiki olukordi on võimatu ette näha ja aimata.

Nii juhtub sageli ka inimeste vahel. Heade kavatsustega tehtugi võib vahel kehvasti välja kukkuda. Meie ees on tegelikult iga päev loendamatu hulk valikuid. Paljud neist on eetilised. Ja iga valiku ees seistes tuleb meil millestki lähtuda. Kas teadlikult või alateadlikult vastata küsimusele, miks ma käitun nii ja mitte teistmoodi. Üldinimlikult on meie sisemiseks allikaks südametunnistus, kristlastena saame lisaks kinnitust ka pühakirjast.

Piibel annab meile üsna palju juhiseid, kuidas olla hea inimene, kuidas käituda õigesti ja millest lähtudes püüda teha õigeid valikuid. Vanast Testamendist meenuvad esmalt muidugi kümme käsku. Palju juhtnööre on kogutud ja kirja pandud Õpetussõnade raamatusse, mida on nimetatud ka kuningas Saalomoni Tarkuseraamatuks. Selle rikas õpetussõnade varasalv puudutab paljusid eluvaldkondi ja pakub rohkelt juhiseid õigeks käitumiseks. Uuest Testamendist leiame Jeesuse õpetused, universaalse armastusekäsu ja kuldreegli: „Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele!“ (Mt 7:12)

Jeesuse kuulajatele ei olnud selles midagi täiesti uut. Need sõnad tuletasid meelde aegade algusest kehtivaid universaalseid eetilisi põhimõtteid, mis on kirja pandud ka Vanas Testamendis: „Ära tasu kätte ja ära pea viha oma rahva laste vastu, vaid armasta oma ligimest nagu iseennast!“ (3Ms 19:18) Sedasama tuletab taas meelde ka apostliteaegne õpetus: „Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada; sest kes armastab teist, on Seaduse täitnud“ (Rm 13:8).

Kuigi seda universaalset reeglit nimetatakse sageli armastusekäsuks, on kõigile selge, et armastust ei saa käskida. See peab meie sees olemas olema, et me saaksime sellest oma valikutes, suhtumistes ja tegudes lähtuda. Armastus on Jumala kõige suurem and.

Õige kristlik armastus ei ole tunne või emotsioon, mis tuleb ja läheb ja mida on vahel väga raske kontrollida. See on põhimõte, hoiak, tänulik elamine Jumala armastuses ja tema armastusest ka ligimestele jagades. Seda ise kogetud Jumala armastust omalt poolt peegeldades siia maailma. See on mõistmine, et Jumal on meid enne armastanud. See on maailma ja ligimese nägemine otsekui Jumala silmadega.

Keeruliste valikute ees seistes on hea lähtuda ühest iseenesest lihtsast põhimõttest. Me saame alati küsida endalt, kuidas Jeesus seda olukorda hindaks, mida tema sellises olukorras teeks või kuidas käituks. Nii küsides ja sellele vastates ei saa teha vale valikut – me ei saa põlata oma ligimest, kavatseda kurja, sepitseda valesid, rõhuda viletsat. 

Kui me inimestena tavaliselt anname teiste inimeste kohta hinnanguid lähtudes sellest, mis meile meeldib või mis meile ei meeldi selle inimese juures, siis kristlik armastus näeb igas inimeses Jumala loodut, Kristuse vere hinnaga lunastatut. Me näeme inimest, kelle pärast Jeesus on maksnud kõrgeimat hinda. Kuidas saaksime seda teades lähtuda vähemast!

Teades enda inimlikke nõrkusi, isekust, mugavust, kriitilist meelt, oleks meil üsna keeruline end sundida igas olukorras aitama oma ligimest, kui me ei näe seda inimest Kristuse armastavate silmade läbi.

Kristlik armastus lähtub soovist jäljendada Kristust. Tema on jätnud meile täiusliku eeskuju. Meie ei saa selles elus kunagi täiuslikuks ja nii on meil ikka ja jälle põhjust tulla Jumala ette, et tema käest selle puuduva osa, armastusevõla eest andestust paluda. Seda tehes loodame ka ise Jumala armulikkuse peale. See on meie kristlik lootus, mis meid kannab seni, kuni jõuame kord Jumala täiuslikkusesse. Aamen.

 

 

 

 

Lea Kärson,

Valga praostkonna vikaarõpetaja