Vaba kristlase kimbatus

Js 1:10–17; Mk 7:5–13
Kas sul on hingel tegusid, mida meelde tuletades tunned valu ja häbi? Minul on. Tean, et avalik patukahetsus ei lõpe alati hästi, sest me ei tea, kuidas inimesed sellesse suhtuvad. Kas leidub lugejate seas neid, kes kuulutavad pattude andeksandmist Jeesuse nimes ja veres nagu lestadiuslased? Või hoopis teisi, kes parastavad ja ütlevad: vaat kus vagatseja, pealtnäha siledakene, aga südame poolest täielik madu! Pealegi piirab avalikku patukahetsust niikuinii väga range sisemine tsensuur.
Aga tänane tekst, mille Issand on öelnud prohvet Jesaja vahendusel, tuletas mulle meelde loo kaugest toidu- ja viinatalongide ajast üle kahekümne aasta tagasi. Kusagil bussipeatuses seltsis minuga minust mõnevõrra vanem, välimuse järgi mitte just parimat elu elav mees, kes pakkus müüa viinatalonge. Ma ei tundnud end neid vajavat ja tema küsimuse peale, mis ta peaks siis nende talongidega tegema, lipsas suust kogemata lause: «Paku neid omasugustele!» Küll olen seda lauset hiljem kahetsenud ja ka kohapeal palusin tollelt mehelt andeks, sest ta kostis minu repliigi peale: «See läks mulle küll väga hinge.» See tema lause läks omakorda minule hinge, küll teistpidi kui temale: ah siis niisugune mees ma olengi, viskan sõnu nagu pussnuge Issanda vennale, aga ise pole sugugi parem, pigem palju halvem kui teised!
Praegu pean väga kalliks – vähemalt mõistuse tasandil – Ameerika-Soome kristlaselt Dennis Hilmanilt loetud õpetust, mida tema omakorda kuulis lapsena oma isalt, kui ta koos õdede-vendadega hakkas naerma üht tee ääres tuigerdavat purjus meest vaadates: «Lapsed, lõpetage kohe! Me kõik käime oma teed selgest Jumala armust!»
Aga me unustame sellised kuldaväärt õpetused pahatihti. Ja vääratame: esmalt mõtte, siis sõnaga. Eriti kui sõna jõuab mõttest ette. Ja vahel ka teoga.
Iisraeli rahvaga juhtus seda sageli. Õieti on «juhtus» pehmelt öeldud. Jesaja raamatust loeme Jumala hinnangut oma rahvale. Issand möönab ühest küljest iisraellaste vagasid kombeid: järgitakse usuelu traditsioone, pühitsetakse hingamispäeva, tuuakse Jumalale ohvreid. Kui üks rahvas nii talitab, peab ta suhet Jumalaga ju oluliseks! Aga Jumala sõnumi peasisu on selline: «Ma olen küllastunud teie põletusohvrite jääradest ja nuumveiste rasvast … Kui te ka palju palvetate, ei kuule ma mitte, sest teie käed on täis verd!» Jeesus tsiteerib tänases evangeeliumitekstis prohvet Jesajat (Js 29:13): «See rahvas austab mind huultega, aga ta süda on minust kaugel.»
Kuidas on lood meiega, kes me loeme kristlikku ajalehte, käime pühapäeviti ja mõnikord kroonupühadelgi kirikus?
Kas see, mida Issand ütleb prohvet Jesaja vahendusel, läheb meile hinge?
Vahest ütleme, et see kõik ei käi meie kohta. On ju Jesaja raamatu sõnum konkreetse ajaloohetke iseloomustus. Ja me võime öelda koos Jumalat tänava variseriga: tänu Sulle, Issand, et meie ei ole niisugused nagu nood seitsmenda Kristusele eelnenud sajandi iisraellased. Või vahest ütlete teie, lugejad, et teil pole olnud iialgi südant öelda mõnele tühja rahakotiga õnnetule: otsi omasuguseid!
Jumala sõna peab meile alati hinge minema. Aga mitte nii, et me selle sõna peale solvume. Et niisugust Jumalat, kes oma rahvale selliseid sõnu ütleb, me kummardada ei soovi! Vaid me tunneme iseennast ära ja oleme põrmu paisatud. Ja ütleme koos püha Franciscusega: «Jumal on käskinud seda meile öelda, sest tema tunneb meid õigesti!»
Mida küll peaksime ette võtma, et Jumala sõna meile hinge läheks? Kas peame tegema midagi, mida Jumala sõna taunib, et tema noomitus läheks asja ette ja me saaksime pattu kahetseda? Ega vist. Halbu asju juhtub niikuinii tahtmatagi päevast päeva.
Parim, mida saame teha, on paluda Püha Vaimu, et ta avaks meie silmad nägema maailma samasuguse pilguga, nagu nägi kord Jee­sus Kristus. Jeesus söandas öelda oma kuulajaile karme sõnu ka tänases evangeeliumikohas: «Kui hästi on teist, silmakirjatsejaist, ennustanud Jesa­ja …» (Mk 7:6a) Eks meiegi ole tihti põhjendatult kriitilised ümbritsevate inimeste ja ühiskondlike olude suhtes. Aga kõigele vaatamata armastas Jeesus oma rahvast, nagu armastas oma rahvast ka Jumal-Isa, kes Jesaja suu läbi kutsus inimesi meelt parandama. Ja Jeesuse armastus päädis ohvriga, mis tegi tarbetuks kõik inimeste edasised ohvrid Jumalale, et meie saaksime usus vastu võtta lunastuse oma patusüüst ja tuua ohvreid Jeesuse vähematele vendadele ja õdedele, nõnda nagu Issand ütles Jesaja vahendusel: «Lakake paha tegemast! Õppige tegema head, nõudke õigust, aidake rõhutut, mõistke vaeslapsele õigust, lahendage lesknaise kohtuasju!» Aamen.

 

 

 

 

Urmas Oras,
Tartu praostkonna vikaarõpetaja