Vaid armulaual kasvame Jumala kogemises

Jh 6:48–58

Käsitledes ükskord koguduse piiblitunnis Johannese ilmutuse raamatut, tuli kõneks Antikristus. Milline ta on? Kuidas peaks kristlane ta ära tundma? 

Lugedes ilmutusraamatu apokalüptilisi pilte hea ja kurja võitlusest ning kirjeldusi metsalisest, võib jääda mulje, et Antikristus on midagi kujuteldamatult jõledat. Lugu võib olla aga hoopis vastupidine. Nii nagu esimene kiusaja paradiisiaias esitles end meeldiva ja ülendavana, on viimane sellest veel võrratult suurem. Antikristus võib end esitleda hoopis ületamatu heategijana, kes pakub õnne kogu inimkonnale.

Viimastele aastatele vaadates võiks see olla keegi, kes vabastab inimkonna painavast haigusest, võimaldades avada riigipiirid ning lubada kodudesse suletuil taas inimeste keskele minna.

See on keegi, kes pakub lahenduse toiduprobleemile, võimaldades seda toota enneolematult odavalt, nõnda et see muutub kõigile kättesaadavaks.

See on keegi, kelle sõnum kõikide inimeste võrdsusest, vendlusest ja vabadusest on niivõrd lummav, et selle valguses oleks imelik jätkata seniseid sõdu ja tülisid, rõhumist ja vaenu, ülekohut ja ligimese ärakasutamist. Ja kui kellelgi peakski tekkima mingi vastaline mõte, tarvitseb tal vaid mõelda selle suure heategija õpetussõnadele ja vaadata ta pilti, kui ta kohe muudab meelt.

See on keegi, kelle puhul tekib küsimus: mis on viga neil, kes teda ei kiida ega ülista, vaid hoopis tema eest hoiatavad? Kellele veel peaks kuuluma tänu ja pühendumus, kui mitte taolisele heategijale?

Eelkirjeldatud piltides on sarnasust Johannese evangeeliumi kuuenda peatükiga, mis algab kirjeldusega viie tuhande mehe imelisest toitmisest. Teised evangelistid märgivad, et sellele eelnes õpetamine ja haigete tervendamine. Ehk siis – nagu eelnevaltki nimetatud – tervis, toit ja õpetus. Täiesti loomulik oleks küsida: mis peaks olema viga neil, kes sellist heategijat ei kiida ega ülista?

Nagu Johannes märgib, tahtsid inimesed teha Jeesuse lausa vägisi kuningaks. Kui kirjeldasin eelnevalt, millisena võiks ilmuda Antikristus, siis just sellisena nägid Jeesust ühe korra imeliselt kõhu täis söönud inimesed. Kristusest taheti – kasvõi vägisi – teha Antikristus, kes edaspidigi raviks neid haigustest, toidaks ja õpetaks. Täitma inimeste vajadusi. Ilma ristita. Ilma Jumalata.

Järgmisel päeval kohtub Jeesus samade inimestega juba teises kohas. Nüüd kõnetab neid: „Te ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis.“

See ei iseloomusta mitte ainult neid inimesi, keda Jeesus otseselt kõnetab. Ilmselt on see kõikidel aegadel Jumalast lahus oleva inimese paratamatu omadus, et ta oskab asju hinnata vaid inimlikust vaatepunktist. Jeesuse imelised teod – tervendamine haigustest, toitmine ja õpetused – andsid au Jumala lõputule suurusele ja heldusele. Kohalviibijad aga ei suutnud sellest vastu võtta enamat, kui inimlik piiratus võimaldas. Nii avastati järgmisel päeval, et eile „kõhud said täis“, aga täna on need jälle tühjad. 

Nüüd oli selge, et enam ei piisa kaudsetest märkidest, vaid Jeesusel tuli kõnelda neile otse: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ Jeesus ise on see roog: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti.“

Jeesus ei räägi millestki abstraktsest, üksnes mõttega haaratavatest asjadest. Ta räägib sellest, millest on võimalik osa saada igal jumalateenistusel, kus pühitsetakse armulauda.

On tähelepanuväärne, et Johannese evangeeliumis puudub kirjeldus pühast õhtusöömaajast. Kuid just Johannes annab meile kõige selgemalt edasi Jeesuse õpetuse sellest, mida armulaud kristlase jaoks tähendab.

Just armulaua küsimus on see, milles võib näha koroonapandeemia kõige rängemat mõju kirikule. Väga paljud kristlased on loobunud kirikus käimisest ja ka armulauast, seda isegi ajal, kui viirusepuhang suvel taandus. Ometigi on armulaud kristlase jaoks vaimuliku elu ja surma küsimus. Sellepärast tuleb esimesel võimalusel leppida koguduseõpetajaga kokku ja tulla armulauale kirikusse või kutsuda vaimulik selleks koju. Ei saa leppida „parema puudumisel“ raadio-, tele- või internetijumalateenistusega. Sest see „parem“ mitte ei puudu, vaid on olemas! Vaimulikud on ametis just selleks, et ka keerulistel aegadel teha seda, milleks kirik on kutsutud. Helista oma koguduse õpetajale ning küsi, kuidas sa saaksid tulla armulauale. Armulaud on kristlase vaimuliku elu jaoks vältimatult vajalik.

Jeesus ütleb: „Nii nagu elav Isa minu on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nii elab ka see, kes mind sööb, minu läbi.“ Armulaua andides saab nähtamatu Jumal nähtavaks ning oma surelike huultega võtame vastu Surma Võitjat.

Illimar Toomet,

Märjamaa koguduse õpetaja