Vaid võlg armastada

Rm 13:8–12
Tänaseks evangeeliumiks on tavapäraselt Jeesuse Jeruusalemma sissesõidu lugu. On ju advendiaja, Kristuse tulemise aja esimene pühapäev – ja millele muule me mõtlema peaksimegi, kui Tema tulemisele.
Tavapäraselt nimetatakse toda tulemist – 2000 aastat tagasi Jumala Poja inimesekssaamises toimunut – Tema esimeseks tulemiseks. Matteus tsiteerib prohvet Sakarjat: «Ennäe, su kuningas tuleb sulle tasane …» (Sk 9:9) Küllap toonased juutidest lugejad tundsid seda prohvetikuulutust paremini kui meie, kogu selle kontekstis, mis algab sõnadega: «Ole väga rõõmus, Siioni tütar!» ja lõpeb kuulutusega rahust: «… sõjaammudki hävitatakse … ja Tema kuulutab rahvaile rahu …» (Sk 9:10)
Jeesus – Jumala inimesekssaanud Poeg – on tulnud tooma rahu, armastust ja halastust. Sedasama, millest kõneleb apostel tänases epistlis.
Apostel Paulus läkitas oma olulisimaks peetud kirja Rooma kristlastele tõenäoliselt eeskätt selleks, et neile iseennast ja oma õpetust tutvustada – või õieti selgitada. Paljud uurijad arvavad, et üheks Pauluse püüdeks oli kirja kirjutades ka enda jaoks korralikult läbi mõelda, millises vahekorras on tema kuulutus Kristuses teostunud lunastusest pühakirja õpetusega Jumala Seadusest ja Tema lepingust Iisraeli rahvaga.
Tundub, et apostel on esitatud küsimusele leidnud vastuse sõnas armastus. Rooma kirja 12. ja 13. peatükis loetleb ta terve rea elujuhiseid, mis peavad iseloomustama kristlaste uut olemist, ja tänases epistlis võtab ta kõik need juhised kokku, öeldes: «Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg (võime tõlkida ka kohustus) üksteist armastada, sest kes armastab teist, on Seaduse täitnud.» (Rm 13:8)
Paulust on süüdistatud Jumala Seaduse hülgamises. Tänapäevalgi mõistavad paljud inimesed kristlikku õpetust nõnda, et tee, mida iganes pähe tuleb, küll Jumal on armuline ja annab kõik andeks. Olen sageli kuulnud ütlust: «Mis neil usklikel viga: teevad pattu ja lähevad aga kirikusse ning saavad jälle andeks! Ja siis teevad pattu edasi!»
Tänases epistlis – ja ka mujal oma kirjades – vaidleb Paulus taolisele mõtteviisile otsustavalt vastu. Loomulikult on Jumala armastus nii suur, et katab kinni kõik patud, kuid Jumala armastusse uskumine tähendab ka selle omaksvõttu ning teostamist oma elus.
«Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus. Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel …» (Rm 12:1–2)
Võlg või kohustus üksteist armastada ei tähenda mingit uut koormat, mis kristlaste peale pannakse, vaid apostel näitab, et armastuses seisnebki kõikide Jumala antud käskude mõte. Kuna Jumal on armastus ja meie – nii see vähemalt peaks olema – armastame Jumalat, ei ole Tema käsud meile mitte koormaks, mille kandmise eest loodame mingit tasu saada, vaid need peaksid olema meie loomulikuks eluviisiks.
Niisiis ei õpeta apostel Paulus mitte vabadust Jumala Seaduse täitmisest, vaid vabadust käsuorjusest. Me oleme Kristuses saanud vabadeks inimesteks, kes ei pea enam orjadena täitma kardetud või koguni vihatud peremehe vihatud käske, vaid kes elavad armastuse vabaduses ja halastuse täiuses.
Kõige selle aluseks on Jeesuses Kristuses ilmunud Jumala suur armastus. Ta on tulnud, et meil oleks elu ja kõike ülirohkesti. Ta on tulnud, et näidata meile, kuidas Jumala armastus meie suhtes on valmis minema lõpuni. Sedasama armastust Tema ja üksteise vastu ootab Ta ka meilt. Ja selle armastuse olemasolust või puudumisest sõltub, milliseks kujuneb meie kohtumine Temaga siis, kui Ta taas tuleb.
Kas kardame seda nagu ülekohtused orjad, kes ei taha mõeldagi oma peremehe tagasitulekust, või ootame Teda nagu armastatud lapsed oma armastatud ja armastavat Isa? Küsigem seda endalt, sest keegi muu kui meie ise ja meie Jumal sellele küsimusele vastust ei tea.
Enn Auksmann, Kärdla koguduse õpetaja