Vaimulikust luulest Eesti- ja Liivimaal – Oderborni laul

Pärast Liivi sõda ja mitut katkuepideemiat olid Liivimaa alad vahelduva eduga ajavahemikus 1582 kuni 1625 katoliikliku Poola võimu all. Riias ja Tartus tegutsesid jesuiidid, kohalike luterlike vaimulikega tihedas ja vaenulikus konkurentsis. 

Kusagil selle aja alguses tuli Pommerist pärit Paul Oderborn (ca 1556–1604) pärast õpingute lõpetamist Rostocki ülikoolis jutlustajaks Leedumaale Kaunasesse, mõne aasta pärast sealt edasi Riiga. Riia Peetri kiriku ülempastorina pidi ta esindama luterliku linnarahva huve Poola-Leedu katoliikliku kuninga Sigismund III ees, kes nõudis, et 1589. aastal linnast väljakihutatud jesuiidid saaksid Riias uuesti tegutsema hakata. 

Jesuiidid naasid Riiga, Oderborn aga taandus Miitavisse – hertsogi õuevaimulikuks ja hiljem ka Kuramaa superintendendiks. Oderborn oli õpetatud mees, aga jesuiitidega väitlemine nõudis omaette oskusi ning 1599. aastal ei olnud tal mitu päeva kestnud debatt Riia jesuiitidekolleegiumi rektori Michael Otto Becanusega just kõige paremini õnnestunud. Pärast Oderborni surma andis Becanus Vilniuses – võidukalt – välja ka debati teksti. 

Oderborn ise andis välja Venemaa ajaloo ja religiooni kohta käivaid käsitlusi, jutlusi, kirikulaule ja luulet. Oderborni luule on väga hingekosutuslik, läbivaks teemaks on usust saadav rõõm ja julgus kesk lõppematut maist häda ja viletsust. Ikka ja jälle pöördub Oderborn nende poole, kes tunnevad, et „istuvad üksi põhjatupimedas orus ja tunnevad Jumala valguse oma südame kodus täiesti kustunud olevat“, julgustades neid mitte lootust kaotama, vaid pöörduma Jeesuse poole, kes ainsana on võimeline kogu pimeduse minema pühkima.

Kaks Riia lauluraamatutes ilmunud laulu said laiemaltki tuntuks, eeskätt 10-salmiline „Päev kaldub õhtusse“ (Der Tag hat sich geneiget). Siin on vabatõlgetega lühikokkuvõte teisest, 15-salmilisest laulust „Teie kristlased, ärge olge kurvad, kui maailm teile häda teeb“ (Ihr lieben Christen trauret nicht, Wenn euch die welt thut plagen).

1. Head kristlased, te ärge olge kurvad,
kui maailm teile häda teeb,
ei ole miskit kasu nutmisest,
sest oma risti peate ikka kandma
siin hädaorus, siinses ilmas,
nii kaua, kuidas Jumal arvab heaks,
ta ise jälle rõõmsaks saab teid teha.

Teises salmis antakse viitega Aadama langemisele Vana Testamendi esimeses raamatus lühike põhjendus maapealsete hädade hulgale ja raskusele, aga sealt edasi kuulutavad 13 salmi kuni laulu lõpuni välja kõikide piinade ja vaevade lõppu taevases riigis, nii nagu on ilmutatud Johannesele Uue Testamendi viimases raamatus.

4. Ärka üles, mu süda, ja rõõmusta,
kindlalt Jumala kaevu man püsi,
Jumal kallab nii täis sinu karika
igavest rõõmu ja õndsust.
Ta söömaajale sind viib,
kus kõikjal voolab piim ja vein
ja armsad inglid laulvad.

Need, kes maa peal on palju kannatanud, seisavad rõõmsalt juubeldades Talle trooni juures ning Issand ise juhatab nad oma veelättele, teeb rõõmsaks nende hinged. Jumala juures on aina puhkus ja rahu, ta on pühkinud pisarad nende silmist.

12. Vaga jumalamees Taavet
sai sellest hästi aru tõesti,
sest trööstida sai ennast rõõmsalt seal,
kus mingit tröösti polnud ollagi:
Ta ütleb, Issand, kui vaid sina minul oled,
ei eksita mind taevas ega maa,
sa oled minu elu, minu Jumal.

13. Aadam, Eelija, Laatsarus ja Paulus
ning Hiiob, need vaesed mehed, seal
kus inimeste abi oli otsas kõik,
neid kuuldi oma häda sulle kurtmas:
nad hüüdsid, Issand, võta meie hing,
me hirmu oleme nii palju kannatanud,
me ohkamisest väsind oleme.

14. Me palume sind, Issand Jeesus Kristus,
meil aita kanda meie viletsust,
sest sina oled Issand, oled Päästja,
ja varsti pärast päevi neid
meid ära oma riiki vii,
seal tahame me ühes kõik
su ette kummardada.

Laulu läbib kaevust või allikast joomise kujund: Aadama allikast joonud inimene on ühes temaga langenud häda, surma, hirmu ja piina sisse, ent teda kutsutakse jääma kindlalt Jumala allika ligi, et maailma lõpus olla nende paljukannatanute seas, kelle Issand ise veelättele viib ja nende hinged rõõmsaks teeb. Laulu viimases salmis minnakse üheskoos inglitega jalutama allika juurde, kus saadakse puhtaks pattudest ja vabaks surmast.

15. Siis sinu inglitega seltsis
me lätte juurde kõnnime,
seal patust puhtaks saanud me
ja surmast pakku pääsend.
Ärka üles, mu süda, ja vaata,
kätte jõudnud igavene suvi,
täies õies on Saaroni väljade puud.

Saaron on nimi, mida kasutati Samaaria mägede ja ranniku vahel asuva viljaka tasandiku kohta, sellega sümboliseeriti paradiislikku olukorda. „Saaroni liiliat, orgude lillekest“ mainitakse ka Ülemlaulus (2:1).

Tiina-Erika Friedenthal,

TÜ kultuuriteaduste instituudi maailmakirjanduse teadur