Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Vajatakse preestrit!

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Kristus, kes igavese Vaimu läbi ohverdas iseenese laitmatuna Jumalale, puhastab meie südametunnistuse surnud tegudest teenima elavat Jumalat. Hb 9:14b

Kuidas kirjeldada tööd, mida Jumal praegu meie inimeste südames teeb? Küllap on paljud viimasel ajal kogenud palvet, mis sügavalt sisimast jõuliselt esile tõuseb. Mõeldes oma lähedaste ja ühiskonna kõige kaitsetumate tulevikule, süütutele sõjaohvritele, kurjusele ja kannatusele, tulevad palved nagu iseenesest südamesse ja huulile. Küllap on paljud kellegi muret kuulanud ja püüdnud teda toetada, üritanud oma usu nimel kedagi lepitada ning vältida kristlasena oma elus isekaid otsuseid ja konflikte. Kristlastena saame teha oma ligimesele rõõmu talle õnnistust ja hoidmist soovides. Ja kes jõuaks loendada neid, kes on ohverdanud oma raha ja aega, et abistada sõjas kannatanuid!

Ohverdamise mõiste on tänapäeva eestlastele olnud suhteliselt kauge ja võõras teema, mille sügavust ja usulist tähendust on mõistnud vähesed. Praegune aeg aga õpetab seda meile ise oma inimlikul, lihtsal tasandil: hädaajal on inimesed ühtäkki valmis pühenduma, loobuma millestki enesele kuuluvast ja teisi nende hädas teenima. Kirikurahvana oleme selles hoovuses oma kogemuste ja tasakaalukusega, teeme seda, mida oleme harjunud tegema, ja õpime iga päev uut. Peame olema valmis ka selleks, et esimene vaimustus lahtub, et inimesed väsivad ja tüdivad. Kristlastena saame olla toeks, võtta vastutust ja aidata jääda ustavaks. Meil on Issand, kes aitab meie koormaid kanda ja kosutab väsinut.

Eelolev pühapäev on viimane enne suurt nädalat, mil ühes kristliku maailmaga mälestame Jeesuse ristisurma ja ülestõusmist. Käesolev aeg toob Kristuse kannatuse meile eriliselt lähedale: ta on seal, kus süütuid inimesi pommitatakse ja tapetakse, ta on igas kannatajas ja ohvris, ta nutab ühes leinajatega ning annab lootust ja tuge neile, kes lähevad rindele oma kodumaad kaitsma. Sõda on lõplikult paljastanud ühe kurjuse võika palge: Venemaa juhid ja nende käsilased, kelle südamele jääb miljonite hädasse paiskamine. Kahjuks näeme nende hulgas ka end ülempreestri rõivastega ehtinud patriarh Kirilli, kes kaitseb ja õigustab sõda Ukraina vastu kristlike terminite ja läänevastase retoorikaga.

Heebrea kiri toob meie ette aga ainsa ja ustava ülempreestri, alandatud ja ülendatud Jeesuse Kristuse, kes on olnud inimese kombel kiusatud, aga samas patuta. Iga tema hingetõmme siin maailmas oli kantud armastusest ja halastusest, ta suunas oma kuulutuse otseselt ühiskonna kõige haavatavamale osale ning julges teha ja rääkida tõtt. Temas sai avalikuks Jumala tegelik olemus, mis on enesest välja pürgiv armastus, Jeesuses on see armastus tulnud meie juurde, et meid teenida. Taevase ülempreestrina kutsub Kristus meid kõiki meeleparandusele ja siirale usule, ustavusele ja püsivusele teenimistöös. Tema ise puhastab meie südametunnistust surnud tegudest, et saaksime teenida elavat Jumalat ja ligimest.

Luterlikus kirikus kutsutakse sellist Jumala olemusest lähtuvat teenimist kõigi usklike üldiseks preesterluseks. See on and Jumalalt eneselt, preestriand, mille oleme saanud ristimises kolmainu Jumala nimesse. Kristlikus koguduses on erinevaid ameteid, millesse inimesi pühitsetakse, nende hulgas ka eriline sõna ja sakramendi amet, mille kandja juhib jumalateenistust ja pühitseb armulauda. Kristuse ülempreesterlik töö inimeste heaks ja eest aga avaldub kõige ehedamal kujul just üldises preesterluses, mille läbi oleme seatud üksteise eest palvetama ja ligimesele Jumala andeksandmist kuulutama. See on kirikule väga olemuslik joon, millest on palju kirjutanud Martin Luther oma suures katekismuses ning teostes „Kiriku Paabeli vangipõlvest“ ja „Saksa kristlikule aadlile“.

Praegune olukord maailmas, mis ägab pandeemia ja sõja käes, annab üldisele preesterlusele erilise väljakutse, jõu ja hoo. Inimkonnale ei ole vaja veriseid ohvreid, ei sõjalisi ega usulisi, Kristus on oma ristiohvriga sellele kõigele radikaalse „ei“ öelnud. Ainus, mida vajame, on Kristuse hoiak ligimese suhtes: meeleparandus, usk ja ligimese teenimine armastuses. Kui Sa, hea lugeja, ikka veel kahtled oma preestrikutsumuses, siis heida pilk veel kord jutluse esimesele lõigule. Kui tunned end ära kasvõi ühes järgnevatest: eestpalvetajas, avatud kuulajas, andestuse otsijas, andestajas, ligimese aitajas, annetajas ja õnnistajas, siis oled juba teinud endale usaldatud preestritööd hästi. Sul ei ole selleks vaja uhkeid rõivaid ja aulisi ameteid, piisab Jumalale avatud südamest!

Tiina Janno, 

vikaarõpetaja