Vanausulistest Eestis

PÖFFil linastunud Saksa režissööri Marc Brummundi dokumentaalfilm «Kala ja sibulad» toob meie silme ette väikese Peipsi-äärse vanausuliste kogukonna.

«Kõik sai alguse aastal 1710» – nende sõnadega alustab üks vana mees oma juttu Kolkja koguduse asutamisest, justkui oleks kõik alles eile toimunud. Tundub, et vanausuliste juures ongi aeg seisma jäänud. Linnas elatakse kiiret elu, koguduse keskel on kõigeks piisavalt aega.
Mineviku ja oleviku vastandumine torkab filmis teravalt silma. Usk antakse edasi põlvkonnalt põlvkonnale ja sellisena on vanausulised olnud Eestis alates patriarh Nikoni reformidest 17. sajandi keskel. Samas toimub noorema põlvkonna võõrandumine kirikust. Miks? Noortel pole maal midagi teha.
Kogudus püsib memmedel
Põlised tööd, mis minevikus olid olulised, ei too enam endisel viisil tulu. Sibulaid ei saa Leningradi müüa ja kalapüüki Peipsil piirab Euroopa Liit. Noored lähevad linna või välismaale ja kaotavad sideme oma usu ja tavadega. Koju Peipsi äärde tullakse vaid suvel, sest siin on järv, mida linnas pole.
Vana ja uue põrkumine torkab silma rangete reeglite järgimises, mis keelavad vanausulisel nii arsti juures käimise kui rohtude võtmise. Noortel on seda raske mõista. Samuti on keeruline aru saada vanadest liturgilistest tekstidest, mille keel on väga kauge praegusest vene keelest.
Vanamemm seisab ja ütleb: seni kui olen mina, püsib see kogudus. Koguduse elu ongi enim vanade memmede kanda, kes teevad tööd südamega, hoolimata sellest, et naine on vanausuliste juures Eevalt saadud pärispatu tagajärjel halvemas staatuses kui mees. Nii peab naine kandma alati seelikut, tema pea peab olema kaetud ja ta peab rõivastuma kahetsuse märgiks musta. Kusjuures rätik kinnitatakse alati nõelaga ja mitte kunagi sõlmega, sest rätiku sõlmivad kinni vaid enesetapjad.
Kannab habet ja käib surnuaial
Kuid kus on mehed, kui kõik on naiste õlul? Mehed joovad ja see on taunitav tegevus. Vanausuliste seas võrdsustatakse viinasurma surnud mehed enesetapjatega ja matuseteenistust neile ei peeta, tehakse hingepalve pärast matust. Hoolimata viinaveast õhkub vanausulistest meestest sügavat religioossust. Nii kiidab üks mees Jumalat selles eest, et Issand päästis ta elu jooksul kolmel korral Peipsi järvest uppumissurmast. Teine rõhutab nii elavalt habeme olulisust usulise tunnusena.
Tihti käiakse kirikus. Ilus on vaadata kümmekonda vanamemme pidamas liturgiat. Nad teevad seda südamega ja laulavad haudadelgi. Haual laulmise eest saab mune, sest legendi kohaselt muutusid kivid, millega Kristust visati, munadeks ja neid jagatakse lauljatele. Vanausulised leiavad, et nende usk on kõige õigem, sest see on vana. Aga oma usu väärtustamise kõrval peetakse lugu ka teistesse konfessioonidesse kuuluvatest usklikest. Ainus filmis intervjueeritud eestlane oli luterlane ja ta ütles, et  kõige tähtsam on, et inimene oleks inimene. Nii on Peipsi ääres usuline austamine vastastikune.
Lootusega edasi
Film lõpeb 12aastase tüdruku jutuga sellest, kui oluline on usk. Mõistan, et viimase memmega ei lõpe vanausuliste traditsioon Eestis.
Kaudselt analüüsib Brummund oma linateosega kogu Eesti ühiskonda, mis on teel idast läände ja otsib oma väärtusi. Maapiirkondade tühjenemine, noorte siirdumine linna ja välismaale, kirikuelu soikumine on kõigi konfessioonide probleem. Samuti on alkoholism ja tööpuudus tõsised mureallikad kõikjal.
Kui palju võib ja peab usk muutuma, et aidata kirikust võõrandunud inimest, see on küsimus kõigile. Niisamuti on ka kõigil kirikutel rõõm usus ustavatest liikmetest. Ja võib-olla polegi oluline nende hulk, vaid siirus ja olemus, nende usklikkus. Nii piisab sajast külaelanikust kahe vanausuliste koguduse jaoks ja kuigi kirikus on vaid kümmekond inimest, ei näi pilt trööstitu. See film päädis aplausiga. Mõni memmedest oli tulnud kohale ja nii osutati neile austust ja tänu, sest just nemad on olnud oma kultuuri hoidjad tänapäevani.
Kaido Soom