Võidujooks Issanda nimel

Hb 12:1-3
Palmipuudepüha evangeelium maalib lugeja silme ette suurepärase pildi Jeesuse pidulikust sissesõidust Jeruusalemma. Ta istub eeslisälu seljas, Tema teele laotatakse riideid ning Tema tulekut jälgivad, palmioksad käes, paljud pühadeks linna tulnud inimesed. Maalilise pildiga kaasneb vana kuninglik tervitus: «Hoosanna! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel, Iisraeli kuningas!»
Jeesuse kui maise kuninga sissesõit Jeruusalemma on ainult ühe hetke tunne. Rahvas juubeldab, teadmata mille pärast. Mõni hetk hiljem nõuab seesama rahvas, ikka teadmata mille pärast, Jeesuse ristilöömist.
Jeesus, kelle elu toimus «rahva valvsa pilgu all», teab selgesti, mida Jeruusalemma tulek endaga kaasa toob. Ta ei tule selleks, et lasta ennast kuningatroonile tõsta, ega ka selleks, et kasvõi hetkeks ennast tunda rahva lemmikuna, vaid «saades kuulekaks surmani», täita oma Isa tahtmist.
Pisut teistsugust, aga sarnast pilti püüab lugejale luua kiri heebrealastele: sellepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid, pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu!
Kirja autor ütleb erilise selguse ja rõhuga välja ülesande, mis seisab iga kristlase – õigem oleks öelda, et iga inimese – ees. Meile on määratud elus oma ülesanne, oma võidujooks ja seda tuleb täita. Vastasel juhul kasutaksime meile antud aega valesti.
Küllap jutluse seisukohalt on õige küsida, kes on see suur pilv tunnistajaid. Vastuseid on erinevaid. Need on need, kes on usus otsani kindlaks jäänud, kes on võitnud. Algristikoguduses võis selline tunnistamine tähendada veretunnistamist, oma usu eest suremist. Seega – meie võitluse jälgijateks/hindajateks on surnud. Aga mitte ainult nemad.
Ei ole sugugi vale mõelda, et tunnistajaks on kogu rahvas tervikuna ja iga üksik inimene eraldi. See, mismoodi keegi meie hulgast oma eluteed käib, millist võitlust võitleb ja millise usuga ta seda teeb, läheb korda teistelegi. Igapäevasest elust oleme kindlasti märganud, et töökus, puhtus, eesmärgikindlus ja headus, kui nad on olemas, nakatavad teisi. Kõik tahavad ennast kuidagi kokku võtta ja paremad olla. Samamoodi on lodevuse, laiskuse ja teiste negatiivsete näidetega. Ühe õnnestumine on kõigi õnnestumine, ühe ebaõnn kõigi oma.
Palmipuudepüha on omamoodi sümbol. See juhatab sisse Kristuse kannatus- ehk Suure nädala, mis omakorda on eeltingimuseks ülestõusmispühade rõõmsale kuulutusele. Ei ole võitu ilma kannatuse ja vaevata. Ei saa vältida vaeva saavutamaks suuremat. Jumal ütles juba Aadamale: oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad.
Heebrea kirja üleskutse oma võitlust ääretu tõsidusega võtta on selgeks tunnistuseks suurema ootusest. See ei ole mitte võidujooks võidujooksu pärast. Sellise võitluse kaudu on lootust osa saada enamast, mida ilma tõsiselt tahtmata ei saavuta kunagi. Mõtet kinnitama sobivad apostel Pauluse sõnad: eks teie tea, et kes võidu jooksevad, need jooksevad küll kõik, kuigi auhinna saab ainult üks. Jookske nõnda, et teie selle saate! Ent iga võistleja on kasin kõiges; nemad küll selleks, et saada närtsivat pärga, aga meie, et saada närtsimatut. Sellepärast ma jooksen, aga mitte nagu pimesi; ma võitlen, aga mitte nagu tuult pekstes, vaid ma löön oma ihu ja teen ta oma orjaks, et muile jutlustades ma ise ei muutuks väärituks.
Nii nagu tippspordis on oma kindlad reeglid, mida tuleb arvesse võtta eesmärgi saavutamiseks, nii on need reeglid olemas usuelus ja laiemalt võttes eluvõitluses. Tippsportlane ei saa endale lubada õllebaarides vedelemist, unetuid öid, korrapäratut päevaplaani ja samal ajal teha kõvasti treeningut. Sportlase puhul tundub igasugune enesepiiramine mõistetav. Ta võitleb ju võidu/olümpiavõidu nimel. Sama kehtib ka muus elus. Pangem maha kõik koormav ja patt, mis meid hõlpsasti takerdab.
Kummatigi ei ole kõike antud inimeste kätte. Meie võitlus usuteel on mõttekas ainult seoses suuremaga. Sõltumata sellest, kui tublid võitlejad oleme, puudub meil ometi võimalus jalaga taevaust lahti lüüa ja rinnaga endale õndsust nõutada. Jeesus ütleb: mina olen tee, tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu. Ilma Jeesuse Kristuse isikuta oleks kogu vaga püüdlemine ja enesepiirang parimal juhul üks loendamatutest religioonidest, mitte aga tee, mis viib eesmärgile.
Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas risti Temale seatud rõõmu asemel ja nüüd on istunud Jumala trooni paremale käele.
Hoosanna! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel, Iisraeli kuningas!
Aamen.
Jüri Vallsalu, Hageri koguduse õpetaja