100 aastat Eesti esimesest rahvahääletusest

Eesti riigi algusaastatel pälvis avalikkuses suurt tähelepanu küsimus, kas koolides jätkata laste usulist harimist või mitte. Eesti uut haridussüsteemi puudutavate seaduste menetlemise ajal 1920. aastate alguses suutis see teema põhjustada parlamendi liikmete seas sedavõrd teravat vastandumist, et 1923. aastal korraldati Eestis usuõpetuse õpetamise küsimuses rahvahääletus ja riigikogul tuli enne volituse lõppu laiali minna. Neil päevil möödub Eesti esimesest rahvahääletusest sada aastat ja sel puhul on paslik heita pilk toonastele diskussioonidele, mida usuõpetuse tuleviku üle peeti.

Uus aeg, uued tuuled

Usuõpetus oli alates 17. sajandist Eesti talurahva hariduse nurgakivi. Luteri kirik rõhutas vajadust hariduse järele ja kandis hoolt koolide eest, et talurahvas õpiks ja mõistaks usu põhitõdesid. Sestap oli kogu meie hariduskäsitlus alates luterlikust reformatsioonist orienteeritud mitte kasule, vaid hingeõndsusele, nagu on tabavalt öelnud Marju Lepajõe.

1917. aasta veebruarirevolutsioon kuulutas senise ühiskonnakorra lõppu ja selle tulemusena hakati juba 1917. aasta kevadel arutama nii kiriku rolli üle hariduskorralduses kui ka usuõpetuse tuleviku üle. Aprillis toimunud esimesel rahvahariduse kongressil püstitati eesmärk vabastada Eesti üldhariduskoolid kiriku järelevalve alt ja teha usuõpetusest vabatahtlik õppeaine. Selle õpetamist tuli sel moel kaasajastada, et see poleks enam kiriku käepikenduseks. Neid seisukohti korrati 1917. aasta juunis toimunud teisel rahvahariduse kongressil. Ühes sooviga aine pedagoogilised lähtekohad üle vaadata kõlas kongressil seisukoht, et hindeid ei peaks selles aines panema ega eksameid sooritama.

2. detsembril 1918 ehk vaid loetud nädalad pärast seda, kui Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus oli võimu Eestis üle võtnud, andis täitevvõim määruse, et usuõpetus koolides tunnistatakse vabatahtlikuks õppeaineks. Haridusministeerium täpsustas, et koolidel pole edaspidi kohustust usuõpetuse õpetajat palgata ja tundide eest maksmine jääb lastevanemate ülesandeks. Üle kahe tunni nädalas ei tohtinud usuõpetust õpetada ja eraldi toonitas ministeerium, et usuõpetus ei tohi muutuda pähetuupimiseks. Näib, et see on viide aine senisele pedagoogilisele tasemele. 

Vajadust usuõpetust reformida rõhutasid ka kiriku vaimulikud ja koguduste saadikud ise, kui nad 1919. aasta septembris Tallinna teisele kirikukongressile kogunesid. Kongressil, kus valiti kirikule uus juhtkond, fikseeriti kiriku soovid: usuõpetus on koolidele sunduslik, aga õpilastele vabatahtlik ja seda peaks õpetama vähemalt kaks tundi nädalas. Kongressilgi kõlas arvamus, et usuõpetuse õppemeetodeid tuleks kaasajastada. 

Ehkki esialgu kõneldi usulise hariduse reformimisest, astus parlament 1920. aastal sammu kaugemale ja otsustas avalike algkoolide seadusega, et algkool on üldse usuõpetuseta. Ministeerium selgitas, et ei keela koolis usuõpetuse tunde, kuid see peab sündima eraviisil ja pärast koolitunde. Uue korra kohaselt pidid usuõpetuse tundide eest tasuma vanemad ja õpetust võis siiski jagada koolis, kuid tundide arv ei tohtinud ületada kahte tundi nädalas. Keelati ka usulised talitused koolis ja sel põhjusel ei lubanud haridusminister Jüri Annusson pidada 1920. aasta lõpus ka koolide jõulupuud, mida peeti samuti usuliseks kombetalituseks. 

Usuõpetus maailmavaateliste vaidluste keskel

Usuõpetuse üle peetud diskussioon Asutavas Kogus peegeldas selle liikmeskonnas valitsevat maailmavaatelist lõhet. Usuõpetuse küsimuses tulid selgelt välja selle poolehoidjad ja vastased. Usulise hariduse vastased väitsid, et aine sisu pole õpilastele arusaadav ja usuasjad polnud üldse õpitavad. Arvustati ka religiooni kõlbelist iseloomu ja väideti, et moraalil pole usuga midagi pistmist. Selle asemel soovitati Prantsusmaa eeskujul hoopis kõlblusõpetust. Terve rida parlamendis kõnelejaid pidas usuõpetust igandiks ning ütles, et kultuur ja religioon on samamoodi ühildamatud nagu teadus ja religioon. Usuõpetust mõisteti eeskätt piiblilugude ja kirikulaulude pähetuupimisena. Usuõpetuse suhtes kriitilise rühma moodustasid teiste hulgas koolijuhatajad ja -õpetajad. 

Usuõpetuse poolt kõnelenud saadikute sõnavõttudes peegeldus veendumus, et usk on inimese elu lahutamatu osa, annab jõudu tegeleda eluraskustega ja aitab seletada asju, mis pole mõistusega seletatavad. Usuline kasvatus oli nende sõnul just kultuurilise järjepidevuse küsimus, mis lõi eri põlvkondade vahelise sideme. Et inimestel tekkis ikka eksistentsiaalseid ja usulisi küsimusi, oli õige, et neile saadi vastused koolis, mitte juhuslikelt inimestelt. Samuti oli usk osaks inimese maailmavaate kujunemisel ja religioon oli kõlbluse tugisammas. Viimaks kõlas ka seisukoht, et kogu usuvastane kriitika käis senise usuõpetuse kohta, aga kaasaegsele pedagoogikale rajanev usuõpetus oli märksa vähem kiriklikumat laadi. 

Enne 1923. aasta rahvahääletust kogutud andmete alusel oli gümnaasiumides usuõpetuse õppijaid ja õppida soovijaid 73,3% kõigist õpilastest, algkoolides 64,6% õpilaste arvust. 1922. aastal pidi ministeerium õpetuse eraviisilist tasustamise nõuet leevendama, sest kohus ütles, et vanematelt usulise hariduse eest tasu küsimine on ebaseaduslik. Pinge usuõpetuse pooldajate ja vastaste vahel aina kasvas ja jõudis kulminatsioonini 1922. aasta lõpus, kui parlament võttis vastu avalike keskkoolide seaduse, kus esines samuti fraas „ilma usuõpetuseta“. Seadus pidi jõustuma 1. augustil 1923. aastal.

Rahvahääletus 

Et olukorrast polnud muud väljapääsu, hakkas parlamendis usuõpetuse eest seisnud Kristlik Rahvaerakond 1922. aasta suvel uurima võimalust korraldada usuõpetuse kooliprogrammi tagasi viimiseks rahvahääletus. Selleks asuti esmalt allkirju koguma. Rahvast näis see teema puudutavat, sest nõutava 25 000 allkirja asemel suudeti koguda 88 879 toetusallkirja. Riigikogu pidi seepeale otsustama, kas ta astub sammu tagasi ja eemaldab algkoolide seadusest viite usuõpetuse puudumisele või tuleb küsimus otsustada rahvahääletusel. 19. detsembril 1922 otsustas parlament usuõpetuse algkoolidesse tagasi toova ettepaneku maha hääletada ja sellega oli asi otsustatud. Ees ootas rahvahääletus.

1923. aasta veebruaris toimunud rahvahääletusele eelnes mitme kuu pikkune kampaania. Kristlik Rahvaerakond organiseeris usuõpetuse toetuseks suure üleriigilise turnee. Tulemused olid usuõpetuse pooldajatele soodsad, sest rahvahääletuse tulemusena otsustati, et usuõpetus tuleb koolidesse tagasi viia. Kokku osales hääletusel 461 005 inimest, usuõpetuse poolt anti 328 369 häält ja vastu 130 476 häält. 2160 sedelit oli rikutud ja kehtetud. Seega toetas ligi 72% osalejatest lastele usulise hariduse andmist. Vastuolu tõttu parlamendi hääletuse ja rahvahääletuse vahel pidi parlament ennetähtaegselt laiali minema. 

Usuõpetus oli nii õpetajatele kui ka õpilastele vabatahtlik. 1923. aasta juunis täpsustas vabariigi valitsus, et usuõpetus on koolidele kohustuslik, kui seda soovib algkoolis õppida vähemalt 15 last, kusjuures eri vanusegruppe ja klasse võis ühendada. Gümnaasiumiosas pidi osavõtjate arv olema vähemalt 12. Ka seal võis mitme klassi õpilasi ühendada. 

Märkimist väärib seegi, et Lääne-Eestis, Pärnumaal ja saartel oli palju neid, kes hääletasid usuõpetuse koolidesse viimise vastu ja mõnes vallas ületas vastaste arv usuõpetuse toetajate oma. Selle põhjused ei peitunud aga mitte kriitilises suhtumises usuõpetuse vajalikkusesse, vaid hoopis kartuses, et usuõpetus on luterlikku laadi, seotud luteri kirikuga, ja seetõttu pidasid vabakoguduste ja õigeusu kiriku liikmed rahvahääletust luteri kiriku kavaks viia oma usutõed kooliõpilasteni.

1923. aasta oktoobris kinnitas haridusminister algkoolide usuõpetuse kava, mille koostas teoloogiharidusega Tartu ülikooli pedagoogikaprofessor Peeter Põld. Õppekava kohaselt oli usuõpetuse aluseks ristiusk ja see oli üldine kõigile, kes ainet õppida soovivad. Õppekava oli interkonfessionaalne. Konfessionaalseid eriõppekavu esialgu ei koostatud, aga kui klassis olid ühe konfessiooni esindajad ülekaalus, lubati nende konfessiooni eripärasid süvendatult tutvustada. 

Ühtlasi pani haridusministeerium paika, et usuõpetus peab olema õpilase koolipäeva esimene või viimane tund ja rühma suuruseks peab olema vähemalt kümme õpilast. Gümnaasiumide õppekava koostas 1924. aasta sügiseks haridusministeeriumi ettepanekul praktilise usuteaduse professor ja toonane Tartu ülikooli prorektor Johan Kõpp. See kinnitati ja jõudis koolidesse 1925. aastal.

Et usuõpetuse õpetamine oleks kvaliteetne, alustas haridusministeerium juba 1923. aasta suvel usuõpetuse kursuste korraldamisega. Neist esimene toimus Narvas ja alates 1924. aastast muutus täiendõpe korrapäraseks ning nende organiseerimisega hakkas tegelema Tartu ülikool. Lisaks kodumaistele ekspertidele kutsuti usuõpetuse metoodikast kõnelema ka Lääne-Euroopast pärit lektoreid.

1924. aasta augustis toimus esimene usuõpetajate kongress. Enne seda oli usuõpetuse olukorra selgitamiseks koolidesse saadetud ankeet, millest selgus, et pärast rahvahääletust õppis algkooli õpilastest usuõpetust 88,7% ja keskkooli õpilastest 74%. Seega õppis algkoolis ja keskkoolis usuõpetust ühtekokku 87,3% õpilastest. See statistika peegeldas, et usuõpetust õppivate laste protsent oli rahvahääletuse eelse ajaga võrreldes kasvanud ja see jäi üldjoontes sama suureks kuni Eesti riigi okupeerimiseni 1940. aastal.

Priit Rohtmets,

kirikuloolane