Põgus ülevaade allianssliikumisest Eestis

Artikli autor on püüdnud järgnevas anda põgusa ülevaate kristlaste koostööst erinevate konfessioonide vahel Eestis enne taasiseseisvumist, kirjeldada allianssliikumise arengut ja saavutusi Eesti vaimuliku elu väärtustamisel.
Alliansstraditsioonil on Eestis juba saja aasta pikkune ajalugu, selle liikumise sees on kõige kestvamaks osutunud alliansspalvenädalad.
Eesti kirikute hea oikumeeniline läbisaamine pärast vabariigi taasiseseisvumist on ainulaadne nii Eesti kirikuloos kui ka kogu Euroopas. Misjoloog ja oikumeenik Ingmar Kurg on sellest fenomenist kõnelenud kui Eesti Nokiast ehk sellest Eestile ainuomasest, mida omal ajal otsis president Lennart Meri. Heast oikumeenilisest kliimast kõneleb kirikutevahelise suhtlemise keel ja vorm.
Vormi poolest on ainulaadne oma koosseisult Eesti Kirikute Nõukogu, kus täieõiguslike liikmetena töötavad koos nii evangeelsed kui ka roomakatoliku ning ortodokssed kirikud. Ühist keelt kõneldakse Eesti Evangeelse Alliansi ühispalvustel, kus kirikute juhid üksteist ja kirikuid vastastikku õnnistavad ning eestpalveid teevad. Lisaks sellele on välja kujunenud hea tava, et ühe kiriku suursündmustele kutsutakse aukülalisteks teiste kirikute esindajaid.
Allianssliikumise tulek Eestisse
Alliansiideede esimesteks levitajateks Eestimaal (Eestimaa all tuleks mõelda nii tolleaegset Põhja-Eesti kui ka Liivimaa kubermangu) olid usuliselt ärganud kristlased väljastpoolt. Idee usklike ühistegevusest jõudis Eestisse saksa aadlike kaudu, kellel olid kontaktid Bad Blankenburgi alliansskeskusega Saksamaal. Juba XIX sajandi lõpul külastas tihti Eestit jutlustaja dr F. W. Baedecker. Ta suhtles erinevate usuringkondadega ning tema arusaamad allianssliikumisest avaldasid mõju mitmetele kohalikele usutegelastele.
XX sajandi algul käisid Eestis kutsutud külalistena Johan Kargel, parun Paul Nicolay, J. Kroeker, samuti Lõuna-Venemaa sakslastest mennoniidid. Et kutsutud suhtlesid peamiselt kohalike baltisakslastega, kujunesidki viimastest esimesed alliansimeelsed kristlased Eestis.
Aadlike tegevusest, mis igatses suuremat kristlikku ühtsust, tunnistab Tallinna Nõmme linnaosa ajalugu. Nõmme baptistikoguduse jutlustaja Manfred von Glehni isa parun Nikolai von Glehn paistis silma oikumeeniliste vaadete poolest. 1904. aasta sügisel andis ta Nõmmel ühe oma pankrotistunud hoone kasutada kohalikule vennastekogudusele, kus hakati igal pühapäeval pidama palvetunde. Sellest vennastekoguduse palvelast on välja kasvanud hilisem EELK Nõmme Rahu kogudus.
1913. aastal kirjutas Manfred von Glehn alla kinkelepingule, mille kohaselt endine valukuuri- ja lukksepahoone koos seda ümbritseva krundiga läks noore kujuneva koguduse omandusse. Parunid on kinkinud hooned ja krundid nii luterlikule kui ka baptisti kogudusele (tuletõrjekuur Puuvilja tänaval). Õigeusu kiriku kogudusele kingiti Nõmmele krunt kiriku ehitamiseks teisel pool raudteed.3
Ühe esimestest alliansskokkutulekutest Eestimaal korraldas parun Woldemar von Üxküll Laitse mõisas 1890. aastal. Laste usuliseks kasvatuseks asutas ta sealsamas üldharidusliku kooli. Kahekümnenda sajandi alguses töötas samas mõisas veel jutlustajate kool, kus ka parun ise oli õpetajaks.
Üheks suuremaks ettevõtmiseks oli 1902. aastal (mõnedel andmetel 1904. aastal) korraldatud piiblikursus, kus ettekandjateks olid metodisti kirikust prof Stroether, samuti Manfred von Glehn ja Woldemar von Üxküll isiklikult. Kursustest osavõtt oli kõikidele vaba, vaatamata kiriklikule kuuluvusele. Esimesel niisugusel kursusel oli 60 osavõtjat. Samaaegselt korraldas alliansskohtumisi Nikolai von Glehn oma mõisas Jälgimäel.


Andres Kapp,
Eesti Metodisti Kiriku Tallinna koguduse liige

Kasutatud kirjandus:
Kurg, I. 2004. Oikumeenilise liikumise kajastamine Eesti kirikuelus 1910–1940. – Usuteaduslik ajakiri, nr 1. 67.
Ader, E. Eesti usuajalugu. IX ptk. Käsikiri.
www.nommerahu.ee <http://www.nommerahu.ee>; www.nbk.ee <http://www.nbk.ee>.
Ader. IX ptk.
Kurg. 2004, 67.