Kuperjanovist ja eestluse vaimust

Kui me pataljoni esindusega Tartu rahu aastapäeval Raadi kalmistul Julius Kuperjanovit ning kõiki Vabadussõjas langenuid mälestasime, kippusid kõnelejate rääkimiseks mõeldud lihased pakase mõjul tarduma. Erakordselt külm ja samas nii kaunilt päikeseline ilm lisas aga minevikumeenutustele omajagu emotsioone – raskused ju, teadagi, ühendavad ning panevad järele mõtlema kõige selle üle, millistes tingimustes pidid oma riigi vabaduse eest võitlema meie esivanemad.
Pärgade asetamise järel tekkinud harda ning mõtliku vaikuse katkestas äkiline tugev praksatus, mille tekitajaks oli läheduses asuv pakasele anduv kõrge puu. Arutasime omavahel, et küllap on väejuht ise kohal ning andis looduse abil endast märku. Sellest mõttest hakkas justkui natukene soojem ja nii mõnelegi tuli naeratus näole.
Paljud olulised asjad me elus kannavad mingit märgilist tähendust. Mitmetele märkidele anname ise tähenduse, sest nii on meil kergem ja turvalisem. Nõnda säilib ka meie mälu ning ajalugu taaselustub käegakatsutavas võtmes. Inimese õnn on see, et ta oskab minevikus tehtud järeldused käesolevasse hetke sobitada ning selle läbi oma samme parema tuleviku poole sättida. Mis aga juhtub siis, kui märgid minevikust muutuvad hajusaks ning meile liiga kaugeks? Kui mitte ükski märk ega sümbol meid enam ei kõneta?
Selle aastakäigu noorte sõdurite hulgas on olnud märgata salamisi juurduvat uut trendi: protestimine sõdurivande andmise vastu. See pole olnud massiline, aga siiski ehmatav, sest isegi kümme on mõningatel juhtudel liiga suur arv. Hämmingut tekitab see, et tegemist polegi alati vene keelt kõnelevate poistega – meie enda puhastverd eesti noored mehed tunnistavad, et nad ei tahagi oma riiki kaitsta. «Kui sõda tuleb, siis ma lähen välismaale,» rabas mind üks mornipoolne sõdur. Olgu, ühe korra võtad sellise mõtteavalduse teadmiseks, aga kui see kordub teisel ja kolmandal korral, hakkab justkui mingi häirekell tööle. «Ma ei taha vannet anda ja ma tean paljusid, kes ei taha,» teatab teine. «Miks?» – «Sest mulle on mu elu ja perekond tähtsam. Pealegi, mulle ei meeldi tappa,» kõlab vastus.
Keegi ei räägi ju tapmisest, vaid kaitsmisest – oma riiki kaitstes kaitsed ju ka oma elu ning perekonda, või mis? «Jaa, aga lõppude lõpuks meil on ju rahuaeg. Kes meid ikka puutub?» laiutab käsi noormees, kelle jaoks Vabadussõda ning okupatsioon on ilmselt sama kauge teema kui minu jaoks molekulaarbioloogia. Vaatan elujõulist eestlast enda vastas ning mõistan järsku erakordse teravusega ühe pedagoogi hiljuti öeldud mõtet, et koolides oleks hädasti vaja juurutada isamaalise kasvatuse ja riigikaitse tunde.
Noor inimene, kellel puudub märgiline seos oma rahva minevikuga (kui perekond seda väärtustada või edasi anda ei oska), arvabki, et iseseisev riik on midagi iseenesestmõistetavat. Enamgi veel – ta arvab, et oma rahvuses ja riigis polegi midagi nii erilist, et selle nimel pingutada või veel vähem midagi ohverdada.
Ehk on üheks põhjuseks Eesti hingematvalt kiire liikumine heaoluühiskonna suunas. Kohati näib, nagu peaksime kiiruga tasa tegema kõik, mis Nõukogude okupatsiooni ajal tegemata jäi. Enamasti on igasugune areng edasiviiv ning positiivne näitaja, kuid vahel näib, et aeg lippab meist ette, ning sellises peadpööritavas kiiruses on oht kaotada iseend. Eks ole tõsi see, et mida vähem meile on antud, seda enam oskame hinnata seda, mida meil pole. Aga kui meil on ühel hetkel olemas enamik sellest, mis kunagi oli vaid unistus, siis tekib varem või hiljem küsimus: kuhu edasi minna? Kuhupoole püüelda? Mis on üleüldse elamise mõte? Kas meie tegutsemise taga on mõtestatud väärtushinnangud või looduslikud instinktid?
Inimese teebki loomast teistsuguseks see, et inimene teab iseennast – talle on antud elada olevikus, mäletada minevikku ja unistada tulevikust. Ja ometi on nii inimlik unistada olevikus, elada tulevikus ja minevik hoopistükkis ära unustada…
Muidugi pole asi veel nii hull, nagu praeguse kirjelduse põhjal tunduda võib. Räägime siiski veel ainult pisikesest osast suure hulga sees. Peaksime võib-olla küll mõtlema rohkem selles suunas, mida ise saaksime ära teha noore Eesti mõttetasandi rikastamiseks – selles peaaegu märkamatus, ent ometi mägesid liigutavas mehhanismis.
Jah, lootus sureb viimasena. Hiljuti ühel hommikul tööle minnes möödusin rivist umbes nelja-aastastest mudilastest. «Näe, sõdur!» hõikas üks ning terve rühm keeras end minu poole ja lehvitas. Lehvitasin liigutatult vastu ja mõtlesin, et kui see polnud nüüd Kuperjanovi vaimu töö, siis killukest eestluse vaimu kandis see armas hommikune hetk endas kindlasti.

Anna-Liisa Vaher,
Eesti Kiriku kolumnist