Usundiõpetus, kas kooli õppekava loomulik osa?

Kui kristlikes erakoolides on usuõpetus elementaarne õppekava osa, siis ka mitmetes meie üldhariduskoolides kuulub usundiõpetus programmi. Arengud usundiõpetuse õpetamises võivad olla erinevad.

Eelmise õppeaasta lõpus selgus, et Eesti eliitkoolide hulka kuuluvas Miina Härma gümnaasiumis läheb usundiõpetus pausile. Kooli õppejuht Terje Hallik oli lahkelt nõus Eesti Kirikule olukorda selgitama: „Miina Härma gümnaasiumi õppekavas on praegu valikainetena võimalik õppida kolme religiooniga seotud kursust: „Maailmausundid“, „Eesti usuline maastik“ ning „Inimene ja religioon“. Valikainete huvilisi piisavalt polnud ja me ei saanud neid rühmi sellel õppeaastal avada.“

Religiooni teemaga jätkatakse

Halliku kinnitusel oli kuni eelmise õppeaastani maailmausundite kursus kohustuslik aine kõigile sotsiaal- ja humanitaarsuuna õpilastele. Uue õppekava kohaselt on suundade asemel üheksa moodulit (iga moodul koosneb neljast kursusest), iga õpilane valib endale ühe süvendatud mooduli 11. klassis ja teise 12. klassis. 

„Sellel aastal avasime kuus moodulit ja järgmisel aastal veel kolm. Järgmisel aastal avame mooduli „Tänapäeva ühiskond“ ja selle üheks kursuseks on planeeritud ka üks religiooniteemaline aine,“ räägib Hallik ja täpsustab, et „Tänapäeva ühiskonna“ moodul kujuneb kindlasti populaarseks, sest see sisaldab ka meedia ja õiguse kursusi, mille tõttu varem sotsiaalsuunda peamiselt valitigi. Terje Hallik arvab, et just eelnimetatud mooduli kaudu saab hästi religioonide teemat suuremale seltskonnale tutvustada. 

Poliitikust kooliõpetaja

Ka Tartu teises eliitkoolis Hugo Treffneri gümnaasiumis on usundiõpetus pausil seoses sealse usundiõpetuse õpetaja Toomas Jürgensteini siirdumisega riigikokku. Toomas Jürgenstein kommenteerib Eesti Kirikule: „On tõsi, et seoses valitsuse vahetusega jõudis riigikogu asendusliikme koht minuni ning otsustasin, et luban endale veel selle seikluse.“ 

Usundiõpetus Treffneris jätkub tema kinnitusel siiski peaaegu tavalises mahus. „Meil on perioodõpe ja olen palunud kõik oma tunnid panna viimasele perioodile, mil uued valimised on toimunud. Tõsi on, et paari valikaine kursust käesoleval aastal HTGs ei õpetata.“

Usundiõpetuse tulevikust

Usundiõpetuse tuleviku suhtes on Jürgenstein aga ikkagi pigem optimistlik: „Ühtpidi kannavad usundiõpetuse traditsiooni usulised koolid, teisalt kuulen ikka ja jälle, kuidas näiteks tekkivad riigigümnaasiumid usundiõpetuse õpetajaid otsivad. Optimismi sisendavad ka noored õpetajad, näiteks minu juures möödunud aastal praktikal olnud Pille-Riin Makilla oli väga hea erialase ja metoodilise ettevalmistusega ja minust mitmetes asjades parem.“

Samas on Jürgenstein üsna kindel, et kõikidele koolidele kohustuslikku õppeainet usundiõpetusest lähematel aastatel ei saa. Küll aga võiks paljudes koolides suureneda õppesuundade arv, kus usundiõpetus on selle õppesuuna loomulik osa.

Usundiõpetust on vaja

Parksepa keskkoolis ja Võru gümnaasiumis usundiõpetust õpetav Merit Süving selgitab, et Võrus on see nii valikaine, mida terve kool saab valida, kui ka humanitaarsuunale kohustuslik aine. Parksepas on usundiõpetus valikainena programmis. Õpetaja Süving nendib, et usundiõpetust on raske õpetada, kuna gümnaasiumiastmesse jõudnud õpilaste religioonialased eelteadmised on väga erinevad. Palju kohtab ta ka eelarvamuslikku suhtumist, mis on noortel tekkinud kuuldud-nähtud uudiste põhjal. 

„On vaid üksikuid õpilasi, kellel on suurem huvi ja ka eelteadmised ning see tekitab tundides elavamaid vestlusi,“ vahendab Süving oma kogemusi, lisades, et tema õpetatavates koolides on õpilased üldiselt motiveeritud usundiõpetust valima. „Valikainet valivad ju vaid huvilised ning kuna ma annan ka kunstiõpetust, mis pigem on meeldiv aine ning ei ole raskuselt võrreldav näiteks matemaatika või võõrkeelte grammatikaga, siis mulle tundub, et nad tihti valivad ka usundiõpetuse lootusega, et see sarnaneb tonaalsuselt kunstitunniga,“ arutleb Süving.

„Usundiõpetust on vaja, sest see aitab paremini mõista erinevaid maailmavaateid ja kultuure, avardab silmaringi, õpetab iseennast tundma. Õpetab olema avatum ja mõistvam erineva suhtes,“ toonitab Merit Süving, kes hindab valikaine plussiks, et selles saab õpetaja soovi korral asendada hindelise hindamise arvestatud-mittearvestatud hindamisega. Ta lisab, et Parksepa keskkoolis sai eelmisel õppeaastal valida usundiõpetust ka koolieksamiks.

Ekspert analüüsib olukorda

Kuidas on aga pilt Eestis üldiselt? Seda oskab kirjeldada kõige paremini Tartu Ülikooli usuteaduskonna religioonipedagoogika kaasprofessor Olga Schihalejev. Eksperdina on ta valmis andma Eesti kirikule teemat avava intervjuu.

Kuidas on praegu korraldatud usundiõpetuse õpetamine üldhariduskoolides? Kas koolid on kohustatud seda ainet õpetama?

Olga Schihalejev: Sisuliselt on nii, et usundiõpetus peab vastama riiklikus õppekavas kirjeldatud eesmärkidele ja sisule. Korralduslikult, nii nagu teistegi valikainete õpetamine, on usundiõpetus suuresti kooli enda korraldada. Põhimõtteliselt on koolidele jäetud selles osas väga vabad käed. Näiteks seadusandlus ei näe ette mingit arvu soovijaid, alates millest oleks koolil kohustus ainet pakkuda. Samas, mittekonfessionaalse, erinevaid usundeid ja maailmavaateid tutvustava usundiõpetuse võib kool teha ka kohustuslikuks kõigile või näiteks humanitaarsuunal õppijatele. 

Kuna põhikoolis on kohustuslike kursuste arv õppekavas väga suur, siis on vaid väga üksikuid koole, kus on leitud võimalus usundiõpetust pakkuda. Gümnaasiumiastmes, kus valikainete hulk on suurem, on ka koole, kus seda pakutakse – üks, kaks või kolm kursust – ka rohkem. Osas koolides on usundiõpetuses võimalus teha ka koolieksamit. Kokku on Eestis viimastel aastatel olnud umbes 70 kooli, kus seda õpetatakse, kuigi aastati võib koolide nimekiri pisut erineda – mõni kool tuleb juurde, teine kaob ära, mõnes koolis ei õpetata ainet päris igal aastal.

Milline on usundiõpetuse ainekava?

Riiklik õppekava paneb paika aine põhialused ja üldeesmärgid, samuti on kirjeldatud põhikooli iga kooliastme kohta (st iga kolme aasta kohta) üks kursus ning gümnaasiumis kaks kursust. Kõige olulisem põhialus on aine lähtumine usuvabaduse põhimõtetest. Sellest tulenevalt on ainel kolm suuremat eesmärki. Esiteks õppida tundma religiooni väljendumist kultuuris ning inimese ja ühiskonna elus, tutvudes erinevate religioonide ja usuliste liikumistega. Teine eesmärkide ring on seotud kriitilise mõtlemise arendamisega, analüüsimaks religioonide mitmekesist pärandit ning tänapäeva nii positiivsetes kui ka probleemsetes ilmingutes. Kolmas eesmärkide ring on seotud oskusega mõtestada ja arutleda eksistentsiaalsete küsimuste üle.

Kes saavad usundiõpetust õpetada? Kas on erandeid?

Koolis õpetamiseks on vaja pedagoogi kutset. Samuti on vajalik kõrgharidus valdkonnas, milles õpetad. Kõige pädevamad usundiõpetuse õpetajad on muidugi religioonipedagoogika õppekava lõpetanud – neil on mõlemad kompetentsid olemas. Lisaks on koolis ka mitmeid teiste ainete õpetajaid, kes õpetavad oma põhiaine kõrvalt ka usundiõpetust. Enamasti on need ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajad, aga nende hulgas on ka filosoofia, kunstiõpetuse, emakeele ja isegi matemaatika õpetajaid. 

Õpetades mitut ainet, on õpetajal kindlasti suurem võimalus oma õpilasi paremini tundma õppida ning ka erinevaid aineid omavahel lõimida. Samas peaksid need õpetajad tähele panema, et nad ennast usinasti usundite alal ja ka religioonipedagoogikas täiendaksid, mitte ei jääks pelgalt iseõppijaks.

Kus saab õppida usundiõpetuse õpetajaks?

Õpetaja kutse annab õppimine Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Meil on selleks magistriastmes religiooniuuringute ja teoloogia õppekava religioonipedagoogika suund. Ennast erialaselt täiendada saab lisaks ka teistes kõrgkoolides. Nii Tartu Ülikool kui ka EELK Usuteaduse Instituut pakuvad igal aastal mõne huvitava täiendkoolituse, mis sobib hästi usundiõpetuse õpetajatele. Olen kuulnud, et ka Tallinna Ülikooli religiooni puudutavad kursused on populaarsed tulevaste õpetajate seas.

Kirikutel on oma erakoole. Kas see kompenseerib usundiõpetuse vähesust üldhariduskoolis või viib see kiriku ja usuõpetuse getostumisele ning vaid vähesele seltskonnale kuuluvaks privileegiks?

Ma arvan, et üks ei saa kompenseerida teist – nad on oma olemuselt nii erinevate eesmärkidega. Siin on oluline vahet teha usuõpetuse ja usundiõpetuse vahel. Usuõpetus on vastava konfessiooni õpetusest lähtuv ja seda toetav õpetus. Usundiõpetus ei täida seda eesmärki, samuti usuõpetus ei saa ega pea täitma usundiõpetuse eesmärki. Mitmetes kristlikes koolides õpetatakse aga lisaks usuõpetusele ka usundiõpetust, sest neis soovitakse, et lõpetajad saaksid hästi hakkama üha mitmekultuurilisemaks ja mitmeusulisemaks muutuvas maailmas. Teisalt on ka neid kristlikke koole, kes tunnevad rõõmu, et ei pea sellega tegelema, vaid keskenduvad oma õpetusele, et tasakaalustada ilmaliku ühiskonna mõju oma lastele. Selline vastandumine võib aga olla ohumärk. 

Kui aga kasutad väljendit „getostumine“, siis siin tuleb kindlasti silmas pidada ka seda, et kristlike koolide koolipered (nii õpetajaskond kui ka õpilased) on erineval määral homogeensed. See tähendab, et on kristlikke koole, kus kristlased on vähemuses. Neid on kindlasti rohkem kui tavakoolides, aga siiski on enamik kooliperest liitunud kooliga pigem seetõttu, et väärtustatakse seal antavat haridust, turvalist koolikultuuri, kodulähedust või veel midagi muud. 

Samas on kristlikke koole, mille liikmed jagavad üksteise maailmavaadet palju suuremal määral, seal on ilmselt getostumise oht ka suurem, aga mitte paratamatu. Kokkupuude teiste maailmavaadetega võib tulla ka teistes kontekstides, näiteks sõpruskonnas või huvihariduses. Selle kokkupuute olemasolu on aga inimese arengus ülioluline. Selles mõttes võiks sinu küsimuse ka teistpidi pöörata: kui kristlasi jääb mittekristlikes koolides väga väheseks (kuna nad käivad kristlikes koolides), siis kas mitte sekulaarsed lapsed ei getostu, kuna neil puudub kokkupuude teistsugusega ning tihti puudub ka võimalus õppida usundiõpetust.

Kaido Soom