Ahnuse vastu aitab tänulikkus

 Aga keegi rahva seast ütles Jeesusele: „Õpetaja, ütle mu vennale, et ta jagaks päranduse minuga!” Jeesus ütles talle: „Inimene, kes mind on seadnud teie üle kohtumõistjaks või jagajaks?” Ja ta ütles neile: „Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!” Ja Jeesus rääkis neile ka tähendamissõna: „Ühe rikka mehe põllumaa oli hästi vilja kandnud. Ja ta arutas endamisi: „Mis ma pean tegema? Mul ei ole kohta, kuhu oma vilja koguda.” Ja ta ütles: „Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning ütlen oma hingele: Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!” Aga Jumal ütles talle: „Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?” Nõnda on lugu sellega, kes kogub tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole rikas Jumalas.”

Luuka evangeelium 12:13–21

Vist pole loodud inimest sellesinatse maailma keskele, kes ei tahaks veeta oma elupäevi rahulikkuses ja õnnelikkuses. Ilma  minevikutaaka ega tulevikuhirme turjal tarimata. Lihtsalt olla, olla eemal nii lakkamatult voolavast emotsioonidetulvast kui pidurdamatust mõtetevoost.

Tunda ainuüksi käesolevasse hetkesse kätketud vabaduse puudutust. Lasta sel vabadusel õrnalt mänglevalt oma hingekeeli hellitada ning teada, et on olemas Tema, kes kõik sinu kartused, mured, kõhklused ja kahtlused enese kanda võtab.                                                                                             

Jah, tahaks … Aga võta näpust, ikka ja alati tuleb ette miskit, mis neil kahel, õnnel ja rahul, teekonnal inimsüdamete tundmustesse takistusena ees seismas. Andes endist märku nii seest- kui väljastpoolt. Juhtub kellelgi jaguma piisavalt  maapealset nutikust ning tal veab, siis ehk õnnestubki tal saada ühele poole väliste piirangutega.

Näiteks  nendega, mis moel või teisel mammonaga seotult nii mõnelgi veskikivina kaelas rippumas. Siis aga ei möödu palju aega, kuni hakkavad pead tõstma uued, senimaani varjul olnud hingekarid. Nüüd aga juba seestpoolt väetit ja saamatut inimlast ahistades. Eeskätt ahnus, mida aegade jooksul ka üheks seitsmest surmapatust nimetatud on.                                                                               

Nõnda hoiatab Jeesus tänaseski kirjakohas kuulajaid justnimelt ahnuse eest. Miks? Aga sellepärast, et ahnus viib kaugele Jumalast, ei tunne piire, õgib inimese hinge samamoodi kui vähkkasvaja tema ihu. Ahnus võtab inimeselt jõu, võtab armastusegi, külvab pimedust ja rumalust, seemneid teistelegi surmapattudele.

Tõukab eemale õnnest ja rahust, teeb hinge haigeks. Aga … mis saab olla päästerõngaks, samas ka ravimiks selle, omamoodi tõve vastu? „Küllus“, kõlab ehk vastus maailmainimese suust. Jeesus, nagu äsjaloetud kirjakohast lugeda, nõndamoodi ei arva.

Sest Tema silmad oskavad vaadata inimesesse suures plaanis. Nähes ühtaegu nii välimist kui sisemist. Õnnistegija teab: ei suuda surmale vastu seista ei rikkus, sõnad, teod ega mõtted. Kui iganes suures koguses, kui iganes õilsad ja head.  

Küll aga saab ahnuse vastu aidata tänulikkus. Nii mõneski mõttes vastand varanduse kokkukraapimise haigusele. Siit siis ka kirikurahva ilus ja hea komme alanduda ühel pühapäeval aastas, oktoobrikuus, pärast enamiku sügistööde lõpetamist, tänutundes Looja palge ette.

Kiites ja ülistades Issandat kõige eest, millega ta meid õnnistanud ning mille ta meile andnud. Tundes ning enestele teadvustades püha Pauluse sõnu, et „... meie jaoks on ometi ainult üks Jumal, Isa, kellest on kõik asjad, ja meie tema juurde teel, ning üks Issand, Jeesus Kristus, kelle läbi on kõik, ja ka meie tema läbi“ (Pauluse esimene kiri korintlastele 8:6).

Nende hulgas inimese töö viljad, külvatud ja kasvatatud  küll meie ihu ning hinge higis-vaevas, ent kas saaksid need ealeski salvedesse kokku korjatud, kui Issand neil kasvada lubanud poleks? Ei, mitte! Nõndamoodi tuleb tänutundes vaadata ka töö kui Jumala anni peale. Paludes, et selles mitte needust, vaid ikka õnnistust näha oskaksime ja suudaksime.                                

Nüüd aga mees, kellest juttu tänases Jeesuse mõistukõnes? Võib vaid aimamisi mõista tundeid, mis teda tema aastakümneid väldanud tööde-toimetamiste käigus valitsesid. Küllap võis neis leiduda paras ports õnnistust, ent samas ilmselt ka needust, väsimuse ja viltuminekute paratamatut kaasosalist. Vist ometi kordades rohkem esimest kui teist.

Millest muust kui õnnistusest saavadki kandma vilja põllumaad, täituda aidad, kuhu kuhjata kokku ihule ja hingele kogu järelejäänud elunatukeseks vajaminevat varandust. Ainuüksi inimesele antud tahtejõust jääb väheseks, kuna Issanda toetuseta pole sellega suurt miskit peale hakata. Ju võime seda omaendigi kogemuste varal kinnitada.

Iseenesest kuulub  jõukuski ju Jumala andide hulka, heaks näiteks kasvõi kuningas Saalomon. Samas aga – kiiresti, väga kiiresti võivad  asjaolud muutuda ning justkui märkamatult saabki õnnistusest needus. Nõnda juhtub, kui kaob tänutunne; kui pildi Looja ligidalolust südame silmade ees vahetab välja inimlik naudinguhimu; kui rõõm rikkusest inimese mõõdupuude järgi surub end kohale, mis seatud koi, rooste ja varaste haardeulatusest kaugemale jääva tarvis.

„Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö ja ole rõõmus,” kostavad sõnad mõistujutu-mehe ego suust. Ei olnud sel tegelasel aimugi, kuivõrd õõnsalt  jäävad needsamad sõnad tema mitteolemise tühjuses kõlama veel enne järgmist päikesetõusu.                             

Igaühel meist on valikuvõimalus. Tõsi, küll Issanda paikapandud raamidesse seatuna, ent siiski. Pole kellelegi antud määrata ei iseenda  algust ega otsa, nagu suures osas ka mitte tingimusi ja sündmusi, mille keskel me tahes-tahtmata meile kingitud elunatukesega ühele poole saama peame. Küll aga pole meist keegi jäetud ilma Jumala armust, mis saatmas igaüht piiramatu õnnistuse ja rõõmuga kõikjal ning kõiges.

Aga meie? Mis jääb siis meie valiku ülesandeks? Ei muud, kui vaid endid Tema armule avada. Nii lihtne see ongi. Andku siis Jumal meile tarkust teha siinkohas kindel otsus ning ütelda nägija Johannese kombel siiras armastuse ja tänutundes: „Tule, Issand Jeesus!“ Aamen. 

Tiit Maasikmäe

Valga praostkonna vikaarõpetaja ja Rõngu koguduse hooldajaõpetaja