Usklikkus ja Eesti ühiskond, 1. osa

Usklikkus ja Eesti ühiskond – allpool püüame avada selle teema erinevaid aspekte, toetudes omapoolses analüüsis neid probleeme sotsioloogiliselt käsitlenud autorite H. Hanseni, M. Remmeli, R. Leinuse jt töödele. Kirjutises ei tule juttu usulistest elamustest jmt, mis nõuaksid süvendatud lähenemist inimeste sisemaailmale. Alljärgnevalt esitan andmeid usku suhtumise – nii tõsiusklike, ükskõiksete kui ka eitajate – sotsiaal-demograafilise tausta kohta.
Materjal põhineb TPÜ Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi perekonnasotsioloogia osakonna poolt viimasel kümnel aastal läbi viidud Eesti elanikkonna representatiivsete küsitluste andmetel. Siinkohal on vaatluse all küsitlused «Eesti 93» ja «Eesti 2003», kus hõlmati vastavalt 1867 ja 1632 respondenti vanuses 18-70 (viimases küsitluses vanuses 15-69). Uuringute valimid telliti rahvastikuregistrist ja ankeetide levitamiseks kasutati postiküsitlust.
Eesti rahvas on läbi elanud nii sotsialismiaja, murrangulise ülemineku turumajandusele kui ka sellele järgnenud ðoki ja kohanemise aastad. Elanikkonna küsitlused annavad ülevaate, millised on teatud kindlal ajahetkel inimeste hoiakud, elutingimused, toimetulekuressursid ja rahulolu hinnangud erinevate eluvaldkondadega.
Toomaks välja aastatel 1993-2003 toimunud muutusi, olid uuringus osa ankeediküsimusi identsed. Usu problemaatikat puudutasid kaks küsimust. Esimene neist kõlas: «Milline on Teie suhe usuga?» Vastusevariandid olid: olen usklik; olen mõneti usust mõjutatud; olen ükskõikne; suhtun usku eitavalt; raske öelda. Teiseks küsiti vastajatelt, kui tähtsaks peetakse erinevaid eluväärtusi, kusjuures esitatud nimekirjas oli ka usk ja religioon.
Vaadeldes allpool erinevates sotsiaal-demograafilistes gruppides usku suhtumise dünaamikat, tuleb siiski arvestada, et pakutud andmestik kajastab elanikkonna keskmisi näitajaid. Üksikud usuorganisatsioonid võivad oma sotsiaal-demograafilistelt iseloomustajatelt siin toodutest oluliselt erineda.
Üldandmed
Usuteemat käsitledes kerkib küsimus, kas andmestik toob välja ka muud kui ainult üldteada fakte – usklikud on ennekõike naised ja vanemad inimesed. On isegi küsitud, milleks seda problemaatikat üldse käsitleda, sest kõik on niigi teada.
Ent siiski – tegelikult võiks juba üldandmete tabel mõneti üllatada, seda kas või põhjusel, et vaadeldud aastatel on olukord küllaltki sarnane (tabel 1). Kas tõesti on usklikkus niivõrd universaalne nähtus, et seda ei mõjuta objektiivsed olud, vaid ühiskonnas on alati teatud osakaal usku soosivaid inimesi?
Tabel 1. Usku suhtumise muutus aastatel 1993-2003, %

Suhtumine usku	1993	2003
Olen usklik	8	12
Olen mõneti usust mõjutatud	30	25
Olen ükskõikne	37	35
Suhtun usku eitavalt	7	9
Raske öelda	18	19

Allikas: «Eesti 93» ja «Eesti 2003», TPÜ RASI

Ent siiski tekitas 1993. aasta andmestik küsitavusi, sest tulime ju sotsialismiajast ja kuna kehtis ateismi lauspropaganda, siis eeldasime selle ajahetke kohta tunduvalt madalamat usust huvitatust, kui seda 2003. aastal läbi viidud uuringus.
Miks arvud seda mõttekäiku ei toetanud? Põhjenduseks meenutagem, et Eestis oli 1990ndate aastate alguses paljudes valdkondades kriisiaeg, ja küsitlusandmetel olid rahva rahulolu hinnangud eluga, majandusliku olukorraga, ka tervisega eriti madalad. Ent eluraskused on ennegi pannud inimesi otsima lohutuse, julgustavate sõnade ja kaasinimeste toe kõrval elu sügavamaid väärtusi, leidma abi usust.
Kas võiks olukorra kohta 1993. aastal oletada, et ühelt poolt sotsiaal-majanduslikult raske aeg ja teisalt ideoloogilise surve kadumine ning vabaduse tunnetus -, et kõik see oli vastukaaluna suunanud inimeste tähelepanu suuremal määral usule ja igavikulistele probleemidele?
Kümme aastat hiljem, aastaks 2003, on usklike osakaal Eesti elanikkonnas mõnevõrra tõusnud, ent nihe on võrreldes varasemate aastatega minimaalne. Viimase küsitluse kohaselt on tõsiusklikke 12%. Rõhutagem seda fakti veelkord – Eesti elanikest iga kaheksas ütleb enda kohta: olen usklik! Liites kokku tõsiusklike ja usust mõneti mõjutatud vastajate osakaalu, selgub, et usku pooldavaid inimesi* on Eestis praegu 37%. Usu täielikke eitajaid on küllaltki vähe, alla kümnendiku küsitletutest (9%). Potentsiaalseks «tööpõlluks» võiks nimetada kaht vastajate gruppi. Ühelt poolt ükskõiksed, keda on kolmandik küsitletutest ja teisalt need viiendik vastajatest, kellel ei ole usu suhtes seisukohta, annavad ankeedis vastuseks raske öelda.
Eelnevad andmed kirjeldasid Eesti elanikkonna üldist suhtumist usku. Järgmise sammuna analüüsin usuhoiakuid erinevates sotsiaal-demograafilistes gruppides ja siin võib näha juba suuremaid lahkuminekuid.
(Järgneb.) 

* Käsitledes allpool usku suhtumist erinevates elanikkonna gruppides, nimetame neid, kes määratlevad end usklikena ka tõsiusklikeks, ja vastuseid – olen usklik ja olen mõneti usust mõjutatud – koondavalt usku soosivalt või pooldavalt suhtujateks.
Virve-Ines Laidmäe