Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Uskuda ja tunnistada

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse, sest südamega usutakse õiguseks, suuga aga tunnistatakse päästeks. Sest Pühakiri ütleb: «Ükski, kes usub temasse, ei jää häbisse!» Ei ole ju erinevust juudi ja kreeklase vahel, sest seesama Issand on kõikide Issand, rikas kõikide heaks, kes teda appi hüüavad. Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse. Kuidas nad siis saaksid appi hüüda teda, kellesse nad ei ole uskunud? Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata? Kuidas aga saaks kuulutada, kui ei olda läkitatud? Just nagu on kirjutatud: «Kui kaunid on nende jalad, kes kuulutavad head rõõmusõnumit.» Siiski mitte kõik ei ole saanud kuulekaks evangeeliumile. Sest Jesaja ütleb: «Issand, kes on uskunud meie kuulutust?» Järelikult, usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu.
Rm 10:9-17

Jeesus Kristus on usu alustaja ja täidesaatja (Hb 12:2). Meie usk ei ole meie enda tegu. Mismoodi usuni jõutakse, ka see ei ole meie teha. Nagu jõed saavad alguse allikast, saab inimese usk alguse ühest allikast – Jumalast – ja tärkab inimese südames.
Paulus räägib südames oleva usu kõrval selle suuga tunnistamisest. Jumalateenistusel tunnistame usku apostelliku usutunnistuse sõnadega. See on ühine tunnistusosadus kõigi maailma kristlastega.
Teine asi on oma usku tunnistada väljaspool kirikumüüre ja kogudust – oma igapäevaelus, seal, kus usu tunnistamine ei näi olevat loomulik eneseväljendus.
Mismoodi reageeritakse sellele, kui me inimestega vesteldes tunnistame, et Kristus on meie Issand? Võib juhtuda, et seda ei võeta tõsiselt – see pole aktuaalne teema. Maailma silmis on see pigem veidi piinlik teema. Viisakamad püüavad tunnistuse lihtsalt tähelepanuta jätta, vähem viisakad kasutavad võimalust oma vaimukust näidata.
Trenditeadlikumad kuulutavad küll oma religioossust, kuid sinna juurde käib tingimata klausel: usk on isiklik asi. Mul on minu eriline jumal (peab ju olema eriline, sest mina ise olen nii eriline!), meil on oma eriline suhe ja teistel pole sellega asja. Individuaalsus on tänapäeva võlusõna. Ainuke häda individuaalse jumalaga on see, et neid koguneb siia maailma kuidagi palju ja pahatihti on nad liiga järeleandlikud.
Lihtsam on tunnistada neile ja usust rääkida nendega, kes kannavad endas ühist usku Kristusesse või on pühendunud tõe otsimisele muul moel. See on loomulik ja kinnitab meid. Aga kuidas siis usku tunnistada nende keskel, kes ei pea ennast usuga kuidagi seotud olevaiks, kes ei saa ega tahagi usust aru saada? Mida siis teha, kuidas siiski usku Kristusesse kuulutada? Kuidas täita Issanda käsku «Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!» (Mk 16:15).
Kas vaid kiriku pühaks ülesandeks jääb täita Issanda käsku: «Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja Ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud» (Mt 28:19j). Kas piisab sellest, et pühapäeviti kirikutes ja palvetundides kuulutatakse ja tunnistatakse? Kes tahab, see tulgu ja kuulaku, saagu osa Kristuse kuulutamisest. Sellest võib küll osa saada ka juhuslik möödamineja, kes astub korraks kirikusse ja jääb kuulama. Aga kogu loodu? Kõik inimesed? Kuidas saavad kuulutusest osa need inimesed, kes ei oskagi tulla Kristuse ligi, nii nagu kirikus jagatakse sõnumit sõnas ja sakramendis?
Kas on tarvis siis kirikust väljaspool lihtsalt elada vaikselt, usu kohaselt, kedagi tahtlikult ärritamata ja tülitamata? Anda tunnistust ja kuulutada usku oma olemisega, suhtumisega? Teisiti ju ei saagi inimene, kelle südames on elav usk, sest sisemine peegeldub välises ja see on kahtlemata väga loomulik viis, mille kaudu Jumal endast teada annab. Nähes mõne uskliku elu ja olemist, võib tema rääkida ja kuulutada Kristuse evangeeliumist, rõõmusõnumist, palju rohkem kui sõnades väljendatu. Mõne inimese olek on justkui evangeelium ise – tema rahu ja vaikne palvetamine, tema tasane kõne ja olemine kuulutavad kõige paremini Kristust ja panevad võib-olla üha enam küsima Jumala järele.
Kas siis kasutada sõnu või mitte? Sõltub, mis sõnu kasutada ja kuidas neid kasutada. Sõnad on erineva iseloomuga. On sundivaid sõnu, on lohutavaid. Sõnad võivad tekitada trotsi, panna rõõmust hüppama või jätta lihtsalt külmaks. Mika Waltari on kirjutanud raamatu «Feliks Õnnelik». See jutustab mehest, kelle saatus oli iga päev vähemalt ühele inimesele kuulutada, et tema patud on talle andeks antud. Vaid seda. See igapäevane lause tõi Feliksile kaasa kõvasti hingepiina, kuid jättis alati jälje nende inimeste eludesse. Kui meie sõnad saja hulgast kas või ühte puudutavad, on nende kuuldavaletoomine vaeva tasunud.
Palju sõltub inimestest, kelle suhtumine, kogemused ja teadmised on erinevad. Täita Issanda käsku ei õnnestu üksnes ja alati sõnadega. Sõnu on ju kergem teha kui tegusid. Lihtne on ilusaid sõnu puistata, kuid oma elu ja tegudega tunnistust anda Kristusest ja kuulutada evangeeliumi on hoopis teine asi. Palju raskem on armastada teist inimest kui sellest rääkida. Evangeeliumi kuulutamine sõnades saab teoks siis, kui see sõna saab kuulutaja enda jaoks teoks.
Sõna saab kuulutaja enda jaoks teoks siis, kui tal on isiklik suhe Issanda Jeesuse Kristusega.
Aamen.
Argo Olesk