Ülestõusmine võtab su kaasa

Iga pühapäev on ülestõusmispüha. Kui suur
on see ülestõusmine, mida tähistatakse viiskümmend kaks korda aastas! Ma räägin
sulle, kus sa seda näed. See peab saatma sind terve elu, iga päev äratab
Kristus sind surmast.

Kui teid koos temaga ristimises maha
maeti ja ka koos temaga üles äratati usu läbi Jumala väesse, kes tema üles
äratas surnuist ning teid, kes olite surnud üleastumistes ja oma ihu
ümberlõikamatuses – teid on Jumal koos Kristusega elavaks teinud, andestades
meile kõik üleastumised, kustutades ära meie võlakirja koos määrustega, mis
olid meie vastu, ning selle on ta kõrvaldanud, naelutades selle risti külge.
Jumal on paljastanud valitsused ja meelevallad, häbistanud neid avalikult,
võidutsedes nende üle Kristuses. 

Kl 2:12–15

Iga pühapäev on ülestõusmispüha. Kui suur
on see ülestõusmine, mida tähistatakse viiskümmend kaks korda aastas! Ma räägin
sulle, kus sa seda näed. See peab saatma sind terve elu, iga päev äratab
Kristus sind surmast.

Kirikulaul räägib elu juurde jõudmisest:
«Ta viib mind, kus on värav, mis ellu juhatab. Ta sõna, kullast särav, nii
selgelt julgustab: «Kes sureb minuga, peab üles tõusma ka! Kes võidab minuga,
peab krooni pärima!»» Siin kujutatakse uskliku inimese elu kaasakistuna
Kristusest otsekui tuuleiilist, lendavana läbi maailma. Kristus tõmbab sind
läbi kõigest, Kristus kannab raskused, inimene käib temaga kui Võitjaga kaasas
ja teda veetakse Kristuse imeväel valgusküllasesse, rõõmsasse tulevikku.

Sa küsid, ma ei ole ju surnud, kuidas võib
ta mind iga päev üles äratada? Kuid vaata elu enese ümber. Sa näed ajalehtedes,
kuidas uimastimüüja kasutab oma äris projektiraha. Sa näed kultuuris inetuse
ülistamist. Mis on see muu kui surm, laiutamas meie rahva ühises elus?

Sa mõtled ehk, see on väljaspool, see ei
puutu minusse. Kuid leiad, et ka sinus endas ei ole kõik mitte nagu kevadises
looduses. Tunned eneses tegemata töid, jõuetust võidujooksus maailma elus, ja
sa hakkad kartma. See surnud ilm sinu ümber paistab nii elujõuline, et tunned
end nõrgemana. Ja vaatad oma elu peale, tunned oma kehas valu. Surma käskjalg,
haigus, on sinu väraval.

Selle juures tunned kindlasti, mul on vaja
päästmist hädast, haigusest, jõuetusest, ühesõnaga surmast. Ja küll on suur
võit see, et iga pühapäev tähistab võitu surma üle. Võitjaks oli Jeesus
Kristus, kes surmati. Ta surmati moraalselt. Jeesus oli kaotaja kohtus, keegi,
kellele rahvas pööras selja. Ta surmati kehaliselt, piinadega ja surnukeha riputamisega
ristipuusse. See oli reedese päeva sündmus, Suure Reede sündmus. Pühapäev andis
tagasi elu ja tervise, kindla meele ja võidurõõmu. See on ülestõusmispühade
sündmus. Kristus äratab ka sinu surmast.

Sa tunned protesti surma vastu, sa ehk ei
taha tunnistada, et sul on surm probleemiks saanud. Küllap mõtled, et elu on
ees, oled veel noor. Küllap tunnetad ka seda tänapäeva hoiakut, et surm kuulub
kusagile kaugele, sellega tegelevad arstid ja kirstumeistrid – sina mitte. Me
ei valva ju surija voodi juures. Me kurdame matustel külma ilma ja
piiblilugemiste pikkust, mitte ei mõtle sugupõlvedele, kes on läbi vaeva ja
külma käinud taevarada. Sellega oleme surma oma elust otsekui kaugele viinud.

Ometi on sinu patt sulle surma toonud.
Tehes Jumala tahte vastu, ütled sa «ei» elule. Jumal on loonud sind surematuks,
andnud elu, andnud rikkumata sidemed ligimese ja Jumalaga. Oled õppinud seda
lapsepõlvekodus, oled õppinud heade ja tähelepanelike inimeste keskel, mis on
armastus, kõiki ühendav side. Ja patt on sinult selle võtnud.

Kuid ülestõusmispüha viib su surma seaduse
all elust uude ellu. Jeesuse surmas ei ole enam vanad asjad otsustavad, vaid
tema on surnud maailmale ja kõigele, mis on selles. Ta on omad viinud
ülestõusmise elusse, kus on andeks antud, kus inimene on uuendatud. Pühakiri
ütleb, meie patt on otsekui võlakiri, mis meid koormab. Jeesus on selle teksti
maha kustutanud. Ta annab elu, milles ei ole enam võlga surma ees. Surmal pole
meile arvet esitada.

Sa küsid, kus ma näen võitu surma üle.
Arutlus inimese elust ei ole selleks piisav, see on liiga kitsas, liiga
hoiakuline. Sa näed võitu surma üle kirikus, mis on suurem kui sugupõlve
kogemus, mis on suurem kui üks kultuur. Kristus, surma võitja, seab kiriku, mis
näitab maailmale võitu.

Kolossa kirjas kirjutatakse, et kirik on
Jumala tööriist, milles ta näitab Kristuse võitu surma üle maailmale, selle
kurjusele ja rikutusele. Inimkond on kogenud seletamatuid asju, nõidust,
imesid, mis pole seotud usuga Jumalasse. See kõik on surma osa meie elus.
Kurjad vaimud ei lepi Kristuse selge õpetusega. Need tahavad vallata inimeste
mõtteviisi. Kirik on saanud Jumala omade koguks, mis näitab, kus on surm
võidetud, kus seda võidu vilja maitstakse.

Kiriku küljes on palju vigu. See on ju
inimeste kogu. Jumal on võtnud sellesse kokku inimesed nagu meie. Samas on
selles eriline Kristuse pale, mis on kultuure muutnud, toonud sellesse
inimväärikuse, toonud Looja ja loodu suhte mõistmise. Seda raskustes vastu
pidanud Kristuse tegu ei saa eitada.

Koguduse keskel on inimene Kristuse imede
juures. Sama laul ütleb: «Ma olen Päästja küljes, ta liikmeks mina jään, mind
kannab tema süles, ta armu, abi näen. Ta viib mind armuga, maailmast, surmast
ka kord läbi kahjuta – ma ikka temaga!» Ülestõusmine ei ole mitte ainult
tõsiasi, mida jaatada, vaid Kristuse tuuleiil läbi meie elu. Sellega on
võimalik kaasa lennata.

Vallo Ehasalu,

Elva koguduse õpetaja