Neil päevil sündis …

Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus. Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud. Oli Jumala läkitatud mees, nimega Johannes, see pidi tunnistust andma, tunnistama valgusest, et kõik hakkaksid tema kaudu uskuma. Tema ise ei olnud valgus, vaid ta pidi tunnistama valgusest. Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas. Ta oli maailmas, ja maailm on tekkinud tema läbi, ja maailm ei tundnud teda ära. Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu. Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest,  ei mehe tahtest, vaid Jumalast. Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirikust, täis armu ja tõtt.
Jh 1:1–14

Ja sündis, et Jumal lõi inimese oma näo järgi; Jumala näo järgi lõi Ta tema nagu Ta ka kõik muu oli loonud maailmas. Ta lõi tema meheks ja naiseks ja asetas rohuaeda elama. See rohuaed oli ilus ja küllust täis ning seda tarvitas inimene oma eluasemena. Seal olla oli inimese elu ja kõik, mis selle juurde kuulub. Inimese asi oli rohuaeda harida ja hoida ning seda ta nimetas koduks. Ja tema ei tundnud head ega kurja, sest seda tunda oli täiesti Jumala asi.
Aga sündis, et inimene tahtis ükskord ka tunda head ja kurja, sest madu oli kavalaim kõigist välja loomadest. Tema ütles inimesele, et te saate kui Jumal, kui te taipate, et see, mis teil praegu on, pole veel kõik. Inimene tahtis olla Jumala sarnane, unustades, et ta oli vaid Tema loodu. Ja inimene hakkas küsima: kes ma olen ja miks see kuu seal taevas paistab ja mis mõte sellel kõigel on? Viimaks hakkas ta küsima Jumala kohta midagi. Ja vaata, ta sai selsamal silmapilgul tundma head ja kurja, sest heaga koos tuli ka kuri. Nii sündis, et rohuaeda ei olnud enam inimese ümber, sest ta oli sealt väljas. Oli vaid kõva kivi ja muld täis juuri ja tõuke ja sealt pidi inimene vaevaga kõike endale hankima.
Inimene kurvastas pisut, kuid seda enam ta küsis, ja varsti oli ta teinud enda kolmeks tükiks: hingeks, vaimuks ja ihuks, otsekui lihunik karnis rümpa raiub. Jumala kohta mõtles ta, et see peaks elunema kusagil taevas, sest mina elan ju siin maa peal viletsuses, ja Jumal peaks olema lõpuks arusaamatu. Inimene oli saanud üpris väga paljuks, ta oli täitnud maa oma poegade ja tütardega, kes kõik olid ühesugused. Viimaks arvas inimene, et ta on looduse kroon ning üksi pilvede all ja ainutähtis. Eks ta ju oli loonud endale jumala oma näo järgi.
Varsti sai inimene aru, et sellest jumalast polnud midagi kasu; ta heitus sellest ning oli kuri ja kurb. Ja mida kurvem ta oli, seda kurjemaks ta muutus. Oli juba palju läinud aega mööda sellest, kui inimene tahtis olla Jumala sarnane ja Tema asemel valitseda. Pimedus oli inimese ümber ja tema südames. Siis ta eksles ringi, kobades pimeduses, sest eks ta ju siiski otsis Jumalat ning ka iseennast. Aga tema hing mäletas veel kodu.
Oli neid, kes ütlesid, et Jumalat pole olemaski. Oli neidki, kes arvasid, et kui Ta ka on, siis peaks Ta elunema kuskil kõrgel ja kaugel ega tegele enam maailma asjadega. Leidus ka neid kuu all, kes püüdsid Teda teenida kõiges, ometi tundmata Teda ära seal, kus oleks saanud seda teha.
Ja vaata, neil päevil sündis, et Jumal tuli maailma inimesena, sest eks Ta oli näinud inimese häda; polnud Ta ju kadunud kuhugi. Ta oli näinud, kuidas inimene ise oli oma kõrkuses endale palju viletsust sünnitanud. Jumalal hakkas kahju inimesest, sest Ta armastas teda. Ja kui aeg sai täis, sündis Ta maailma, sündis inimeseks, et talle õigesti koduteed näidata. Ja vaata, Ta sündis siiasamasse Jumala madalate pilvede alla ja sellele Jumala maakamarale, millel kõik tallavad, et mitte lasta ennast teenida, vaid et ise teenida, sest millal iganes ja kus iganes jumalikkus maa peal kõnnib, Ta kõnnib teenija ja kõige vähima kujul.
Ja vaata, valgustäpp hakkas kumama pimedas öös. Valgus paisus ja sai üha tugevamaks, sest maailma valgus oli maailma tulnud. Ja siis kuuldi inglikoore laulvat kiitust Kõigekõrgemale, kes inimesele oli oma armu tunda andnud. Ja ennäe – pimedus taganes ja rõõm täitis rinda igaühel, kes valguse poole pöördusid; nõnda jäid ka varjud nende selja taha. Kõik, kes Teda ära tundsid, olid jäänud vaikseks nagu inimene peab vaikseks jääma, nähes Jumala tegude ilu. Ja nendele anti võimalus saada Jumala armuriigi lasteks, sest täis armu ja tõtt oli tee lahti tagasi koju Jumala juurde. Öö sai mööda ning kaunis ja kirgas saabus viimaks hommik nagu kunagi kõige alguses.

Meelis-Lauri Erikson,
Kadrina koguduse õpetaja