Hillar Põld – 100 2. osa

(Algus EK nr 34, 31.08.)

2.
Vana Testamenti laoti trükikojas parajasti ja käsikiri oli enam-vähem viimistletult trükivalmis kuni Saalomoni Õpetussõnadeni. [—] Hulk saksasoost ja saksameelseid õpetajaid siirdus Eestist Saksamaale. [—] Piiblitõlke lõpule viijat ei leitud ja ma pidin oma õppimised ülikoolis katkestama, et teha mis suudan, sest ähvardav sõjahädaoht nõudis töö kiiret lõpuleviimist. Nii hakkasin koos dr Johannes Veskiga, kes senini oli isaga koos töötanud, Piibli korrektuuri lugema. Ühtlasi püüdsin viimistlemata käsikirja osa viimistleda trüki jaoks.»
1940. aasta 24. jaanuaril toimunud piiblitõlkekomisjoni koosolekul määrati Hillar lõpetamata jäänud VT tõlke käsikirja viimistlejaks. Ta arvas, et teeb selle töö ära kaheksa kuuga, katkestades selle nimel ajutiselt oma õpingud. Enne usuteaduskonna sulgemist 1940. aastal jõudis Hillar sooritada augusti lõpul  mõned eksamid Uku Masingule ja Siegfried Aaslavale, kuid stuudium jäi siiski lõpetamata. Seda oli võimalik jätkata 1942. aasta suvel, mil tuli kõrgendatud tempos sooritada veel hulk eksameid (seitse eksamit J. Kõpule, kuus O. Sillale, kuus E. Salumaale).
Diplomitöö «Markuse evangeelium kui algevangeelium sünoptiliste võrdluste valgusel» sai prof Siegfried Aaslavalt 24. jaanuaril 1943 hinde bene sufficit. Hillar Põld tunnistati usuteaduskonna lõpetanuks 2. veebruaril 1943. Enne seda oli õpingute lõpusirgel Põld sooritanud 1942. aasta detsembri alguses edukalt pro venia concionandi eksami. Ka prooviaasta Tartu Peetri koguduses õpetaja Jaan Muru juures oli edukas. Pro ministerio eksamiks esitas Hillar 29-leheküljelise töö «Kirikliku korra ja isikliku vabaduse põhimõte kirikuõpetaja elus ja tegevuses».
Töö käsitles evangeelse kirikukorra aluste ja vaimuliku ameti väljakujunemist evangeelses kirikus ning selle ameti suhet evangeelse vabadusega. Tema evangeelsed, pietistlikud hoiakud olid sümpaatsed. Õpetaja J. Muru palus teda endale isiklikuks adjunktiks. Tartu Pauluse koguduse I pihtkonna õpetaja Harri Haamer kirjutas, et tema süda oli Hillarile avatud tema tulemisel «Issanda riigi tööle meie kirikus».
Käsikirja saatusest
Mis sai aga Harald Põllu piiblitõlke käsikirjast? Selle käekäigust ei teatud mitmed aastakümned midagi. Alles 1980ndatel selgus, et riigivõimu käsul oli Hillar 1940. aasta sügisel saatnud oma isa VT tõlke originaalkäsikirja riiklikusse kirjastuskeskusesse. Säilisid trüki- ja korrektuurpoognais VT käsikiri. Kuid nende olemasolust ei rääkinud Hillar oma eluajal kellelegi, kuigi kuulus 23. jaanuaril 1958 moodustatud piiblitõlkekomisjoni.
1949. aasta augustis koostas Hillar EELK Konsistooriumi jaoks pikema kaaskirja «Piibli käsikirjast», milles mainis eelnimetatud riigivõimu käsku ja andis ülevaate konsistooriumisse hoiule antud kohvri sisust, mis sisaldas kogu VT trüki- ja korrektuurpoognaid, lisades juurde, et prohvetite osas oli see täiesti viimistlemata. Koos õpetajate Toomas Põllu ja Evald Saagiga olid nad soovinud selle töö kunagi lõpetada.
«Annan Piibli käsikirja (trüki- ja korrektuurpoognad + ümberkirjutused) ning muu Piiblitõlke materjali tänasest päevast hoiule EELK Konsistooriumile. Kord on Jumal imeliselt seda tööd hoidnud. 1944 a sügise põles sõjakeerises maha Tartu Pauluse kirik ja ühes sellega üle poole mu isa raamatukogust. Piiblitõlke materjalid olin ühesse kasti peidetuna viinud kiriku keldrisse. Kõrvalolev kast koguduse personaalraamatutega jäi tuleroaks, kuid piiblitõlke materjalid säilisid seal kõrval. Käsikirja enese viisin Tallinna ja need säilisid seal.»
1. novembril 1951 käis Hillar ja võttis nii selle kirja koos ümbrikuga kui ka teise eksemplari korrektuure enda kätte tagasi. Ajad olid kiriku jaoks rasked. Segased ja rasked ka Hillari jaoks, millest ajalugu täpsemalt vaikib. Ta värvati organite poolt 1949. aasta suvel agendiks nimega Ants. Ülesandega «töötlema» ja jälgima Paul Saare vaateid, meelsust. Enamat me ei tea.
Akadeemiline tee
Enesetäiendamise ja edasiõppimise raames sidus Hillar Põld ennast 1951. aastal tihedamalt Usuteaduse Kõrgema Katsekomisjoniga (UKK), pärast seda, kui prof Evald Saag andis talle ülesandeks vana-aja kirikuloo õpiku koostamise. Tõenäoliselt oli kontakt UKK ja Saagiga alanud juba varem, siis kui eesmärgiks oli võetud Saagi juhendamisel teha valmis magistritöö «Martin Lutheri kirjavahetusest Eestis».
Kuid 1951. aastaks oli Saag soovitanud Hillaril end varuõppejõuks ettevalmistamisel jätta «teadlase astmele valmistumine edaspidiseks», andes talle ülesandeks kirjutada üldkirikuloo vanaaja õpik (kirikuloo keskaja õpikut koostas sel ajal mag. theol. Lembit Tedder), mis oleks sisaldanud lühidalt ka sümboolika ja dogmade lugu.
(Järgneb.)
Riho Saard, teoloogiadoktor