Kaks päeva pakkusid rõõmu ja teadmisi

Palava juuli teises pooles jõudis lõpuks kätte aeg asuda kevadel väljakuulutatud Eesti Kiriku lugejate reisile vanausuliste juurde ja piirilinna Narva.
1.
Palava juuli teises pooles jõudis lõpuks kätte aeg asuda kevadel väljakuulutatud Eesti Kiriku lugejate reisile vanausuliste juurde ja piirilinna Narva.
Reisiseltskond kogunes kirju: oli kristlasi Tartust ja Tallinnast, Vastseliinast ja Paliverest ning mujalt. Oli noori ja vanu – pooleteisest eluaastast seitsmekümneni ja peale sellegi. Oli rõõmsameelseid naisi ja kolmandiku jagu mehi põlvepikkusest poisikesest kirikuõpetaja Joel Siimuni ja sõjast ning vangilaagrist läbi käinud Erich Talveni. Igal juhul oli tore ja üksmeelne rahvas – kokku 54 hinge.
Kes siis on vanausulised, see mitu sajandit Peipsi läänekaldal eestlaste keskel sõbralikus meeles elanud usklikud? Sissejuhatuse reisiteemasse andis juba bussis kunstiajaloolane ja reisi giid Jüri Kuuskemaa.
Truu Jeesuse kahele palgele
Sajandeid säilitasid venelased Bütsantsilt vürst Vladimiri ajal 988. aastal vastu võetud õigeusu ja hindasid seda kõrgelt. Ent poliitilistel põhjustel hakkas patriarh Nikon 17. saj keskpaigas õigeusu kirikut reformima: muudeti liturgiat, jäeti ära maani kummardused, püha kolmainsust esile tõstes hakati ristimärki senise kahe sõrme asemel tegema kolmega jne.
Ent taolised uuendused ei leidnud kõigi hulgas heakskiitu. Paljude jaoks jäi endiselt tähtsaimaks Jeesuse jumalik ja inimlik olemus, mida sümboliseerib ristimärgi tegemine kahe sõrmega, keskmine sõrm pisut kõverdunud justkui alandlikkuse märgiks Tema kõrgema jumaliku palge ees.
Järgnesid ulatuslikud tagakiusamised, Jüri Kuuskemaa sõnul surmati kuni viis miljonit vanausulist, kes vanadest kommetest ei taganenud. Neid piinati, hukati, põletati koos pühakodadega. Põgenedes tagakiusajate eest, jõudsid esimesed vanausulised (staroverõ) 17. saj lõpul Peipsi läänerannikule, teine laine tuli siia 18. sajandi II poolel. Tagakiusamine lõpetati alles  1900ndatel aastatel.
Kas küla või tänav?
Nii võisid küsida meie reisiseltsiliste seast nooremad, kes Venemaal käinud või ka vene filme näinud  pole. Kellel aga idanaabri kogemus omast käest võtta, üllatus – kodune Eestimaa tekitas Peipsi rannikut mööda sõites tunde, nagu oleks hoopis Peipsi teisele kaldale sattunud.
Lame pannkoogiline maastik, nagu seda iseloomustas meie giid, oli kahel pool teed täis lükitud elumaju, enamuses puust, aga ka punastest tellistest laotuid, varakamate omi.
Siiski torkas silma kohandumine kohaliku kultuuriga: majad olid värvitud punakaks, kollaseks, roheliseks, aga mitte siniseks. Nii nad seal tee ääres, «näod» tänava poole, üksteise kõrval reas seisid pika külatänava või tänavkülana, mis kohati moodustas seitsme kilomeetri pikkuse katkematu majade jada. Kolmest külast kokku sai üks tänav.
Põllumaad majade juurde praktiliselt ei kuulu, on vaid aialapike, ja milleks – tegeletakse peamiselt kalapüügiga.
102 aastat elavaid palveid
Kuidas elatakse sellel tänaval? Seda uudistasime Varnja külas, kus asub 102 aastat tagasi ehitatud vanausuliste kirik ja kohalikku elulaadi tutvustav muuseum. Meid vastu võtnud kiriku lahke perenaine selgitas, et nende kirik ei ole kunagi olnud suletud ja et praegu on nende koguduses 116 liiget.
Huvitav on fakt, et iga kogudus valib ise enda seast preestri, Varnjas on selleks praegu 90aastane papi, kes varem oli kalur. Preestriks saamise tingimuseks on, et eluaastaid peab olema enam kui 40, vanaslaavi keele oskus, ka peab ta muidu olema selleks ametiks sobiv. Kirikupühasid tähistatakse vana kalendri järgi.
Mille poolest erineb õigeusu ja vanausuliste kirikute ikonostaas, tutvustas Jüri Kuuskemaa, selgitades, et vanausulistel ei ole ikonostaasil uksi. Nimelt pole põhjust ega võimalust minna pühitsetud ruumi, kuhu keegi peale pühitsetud preestri ei tohi siseneda. Aga viimaseid pole pärast seda, kui patriarh Nikon hävitas nende hierarhilise struktuuri.
Huvilised kuulsid ka ülevaadet Varnja kiriku ikonostaasist, selle neljast reast, mis algavad Jeesuse Kristuse ja kiriku nimipühaku, kõrgemal kohapeal austatud pühakute ikoonidega ja mille lõpetavad esiisade ikoonid. Algselt säravad ikoonid, millele kuld annab kõrgema sümboolse tausta ja mis on sajandite jooksul lihvitud täiuslikkuseni, tuhmuvad kahjuks neid katva värnitsa tõttu umbes 80 aastat pärast nende valmimist.
Romantikat meilt ja kaugemalt
Nii võiks tinglikult pealkirjastada Alatskivi lossi külastuse. Tinglikult seetõttu, et vaatamata välisele, ebasümmeetrilisusega saavutatud romantilisele ilmele võtsid külastajaid sees vastu tellingud, ehituspraht ja tunkedes töömehed. Nõukogude ajal siin paiknenud külanõukogu järel jäi hoone tühjaks, lagunes, müüdi ühele soomlasele, on nüüd taas valla omanduses ja käimas on ulatuslik remont.
Rändasime mõtteis üle saja aasta tagasi aega, mil elasid oma vanemale pojale Arved Georg von Nolckenile ja tema perele aastail 1880–85 Alatskivi lossi ehitada lasknud Luunja parun Ernst Friedrich von Nolken ning oma armsamale Läänemaale 1880ndail aastail Ungru lossi ehitanud krahv Ungern-Sternbergist.
Kui Ungru loss lõplikult valmimata 1917 varemetesse jäi ja õnnetuna kunagist armastuslugu tänini möödujatele meenutab, siis Alatskivi lossist oma 102 toaga sai tolle aja uhkemaid koos rikkaliku ja silmapaistva sisustusega.
Valminud 30 aastat varem Šotimaale ehitatud Balmorali lossi, Briti kuningliku suveresidentsi eeskujul Arved von Nolckeni kavandite järgi, sai see kõigiti uhke, kuid üüriti 1905. aasta rahutuste järel rüüstamise kartuses välja.
Lisaks uhkele sisustusele võtsid omanikud kaasa näiteks ka seinu katnud kangad. Aias paiknenud Apollo kuju kaunistab 1936. aastast Kadrioru lossi aeda. Lossi piirav park on Tartumaa suurim ja pakub oma ürgoru ja vallseljakutega palju silmarõõmu ka alles pooleldi korrastatuna.
Lossi ja kogu kompleksi taastajatel seisab ees suur töö – õnnistust neile selleks.
Meie teele jäänud 1866 valminud Alatskivi kirikut võisime kaeda vaid väljastpoolt, väikese kohkumuse, kuid heameelega tõdesime, et kiriku kaitseks paigaldatud signalisatsioon töötab.
Teele jäänud Kodavere kirik, valminud 1775–77 ilmselt neljanda kirikuna antud kohal, oli avatud ja valmis end avama neile, kes mõttes palvetada soovisid.
Hindamatu pärand
Suutmata siinkohal kõike nähtut-kuuldut jutuks võtta, peatun siiski veel vanausuliste keskusel, Raja külal, kuhu aastail 1907–1912 rajati siinse kuulsa ikoonikirjutaja Gavriil Frolovi (1854–1930) eestvõttel ja tema ikoonide müügi eest teenitud rahaga viie kupliga suur palvemaja, mis kahjuks hävis sõjas 1944. Imekombel säilis kellatorn, mis renoveeriti 1990, kahjuks on tulekahjust pääsenud 9 kellast üks varastatud.
Põlenud kirikuaseme kõrval seisab aga tänini 1830 valminud vana palvemaja, mis 2003. a sai tagasi oma kauni välimuse. 1887. aastast asus sinna elama G. Frolov, kes maalis või nagu vanausulised ütlevad – kirjutas ikoone, õpetas välja terve põlvkonna ikoonimaalijaid, õpetas lapsi vanaaegsete noodimärkide järgi laulma, asutas kooli, et lapsed õpiksid vanaslaavi keeles lugema ja kirjutama, asutas raamatukogu, mis sisaldab 160 rariteetset trükist.
Halli habemega koguduse vanem Ossip Pjotkin näitas meile palvelat, käepidemega viirukipanni (õigeusklikel ripub keti otsas), roosikrantsi funktsiooniga lestovkat, palveks põrandale asetatavat sitsist vaibakest podrusnikut, et sügavalt kummardades käed põrandat ei puutuks. Samuti ristimisvanni, kuhu last ristimiseks kolm korda sisse kastetakse, ja ikoonide eskiise.
Veel rääkis ta, et jumalateenistust oskavad peast laulda veel 18 inimest ja et teenistus kestab umbes kaks tundi. Üllatuseks kuulsime, et kord Raja palvelat külastanud president Lennart Meri lugenud soravalt vanaslaavikeelset raamatut. Enda kohta ütles ta, et lööb kella, teeb ise küünlad ja peab vahel ka pidu: «Mina viinuška küll võtan, ise teen.»
Eestlastega saadakse hästi läbi: vanausulised on aupaklik ja hooliv rahvas, töökas ega varasta. Tubakapruukimist peetakse mittesoovitavaks.

 

2.
Rahvausk, luterlus ja õigeusk käsikäes
Kuremäe külje alla jääb metsa sisse väike armas pühakoda – Illuka, kus teenistusi peab sealne väike kogudus kaks korda kuus. 1846. a põlenud pühakoja asemele lasi kohalik mõisnik Dieckhoff 1890ndatel uue ehitada. Nõukogude ajal seisis see mõnda aega tühjalt, siis varastati kantslipildid ja altarimaal, viimase asemele maalisid Pühtitsa kloostri õed uue.
Ent selle kiriku valmimisel on oma huvitav eellugu, mis seotud lähedalasuva kloostri, pühitsetud koha, tsaarivõimu ja Eestimaa kuberneri vürst Sergei Šahhovskoiga (1852–94). Nimelt tahtnud Dieckhoff kiriku ehitada Kuremäele ja palunud maad ka kalmistu jaoks.
Luba saadi, kirik olnud peaaegu valmis, kuid troonile asus Aleksander III, kelle loal fanaatiline vürst käskis pühakoja lammutada ja asus sellele kohale rajama kloostrit. Rahvasuu räägib, et selle teo eest ta mõni aeg hiljem mürgitati.
Kuremäe klooster ise, osa reisiseltsiliste arvates meie reisi tipphetk, tähistab tänavu oma 114. asutamisaastat. Kuremäe, mis salata, on sügava vaimujõuga paik. Segunenud on rahvauskumused pühast hiiest ja siin elanud eestlaste jumalatest 16. sajandil kroonika järgi end siin ilmutanud Jumalaemast ja iidse tamme alt leitud püha Jumalaema uinumise ikooniga.
Paik saigi oma nime nende uskumuste järgi – Pühtitsa ehk pühitsetud koht. Mäele rajati 1876 väike kirik, kuhu hakkasid käima palverändurid. Kloostris meile selgitusi jaganud nunn Alipija ütles, et vürstinna Šahhovskaja tutvuste kaudu kutsuti 1888 Kostroma Jumalailmumise kloostrist nunn Varvara Pühtitsasse kloostrit rajama, kolm aastat hiljem avati pidulikult kloostri kogukond.
Töökas eluviis
Klooster kerkis jõudsalt: ehitati püha värav ja selle kohal olev kellatorn, puukirik püha Sergile,  söögisaal-kirik püha Siimeoni ja Anna auks, vaeslaste varjupaik ja majandushooned. 1908 hakati ehitama viie kupliga suurt punastest tellistest Jumalaema Uinumise peakirikut, kus asub ka 16. sajandil imeliselt leitud ikoon. Tellised kiriku ehitamiseks valmistasid õed ise.
Suur osa toiduks ja ülalpidamiseks vajaminev kasvatatakse ja valmistatakse praegugi ise. Kogukonnal on 15 lehma, kanad, kartuli- ja viljapõllud, kasvuhooned. Hommik algab kell kuus palvusega, palvus on ka õhtul. Töötavatel õdedel puudub siiski argipäeviti kohustus neil palvustel osaleda, nemad palvetavad pidevalt tööd tehes.
Kloostri elanikud jagunevad mitmesse astmesse: on kolm astet noviitse ehk kuuletujaid vastavalt nende viibimisajale kloostris, nunnad ja skeemad, kes enam füüsilist tööd ei tee, aga nendelgi pole kerge – üle 7 tunni palveid päevas, lisaks kodused palved, on suur vaimne, aga ka füüsiline koormus.
Kullasäras ülipuhta, paljusid Jumalaema kujutavaid ikoone täitva peakiriku kõrval jättis kustumatu mulje vürstinna Šahhovskaja ehitada lastud matusekirik, kuhu ta abikaasa kõrvale lõpuks kõrges vanuses sängitati.
Praegu on kloostril 170 liiget, neist kolmandik on noviitsi seisuses. Noviitsiks saab üldiselt alates 25. eluaastast, kes soovib selleks saada varem, peab saama vanematelt loa, lõpetatud peab olema põhikool. Nunnaks saadakse alates 35. eluaastast, enamasti küll pisut hiljem. Kloostrit juhib 1968. aastast iguumenja Varvara, umbes 70 aastat on kloostris elanud skeema Nade�da.
Kloostrit on üle 40 aasta toetanud nüüdseks Venemaa patriarhiks tõusnud Aleksius II. Tema toel renoveeriti klooster 1970ndatel aastatel keldrist korstnani ja ehitati uus esindushoone.
Kaupmeeste Narva
Ootasime päralejõudmist Narva, meie suuruselt kolmandasse linna, mida esmakordselt on mainitud 1240. aastal. Jalutasime linnuse õues ja vaatasime vastaskaldal ähvardavalt mõjuvat, 15. sajandil kreeklaste ehitatud kindlustust, ja üle jõe vuravaid furgoone.
Siin on Eesti ja nüüd Euroopa Liidu piir. Narva all on ikka lahinguid peetud, sellest ka kaks vastastikku seisvat kaitserajatist. ka 1944. aastal  peeti ägedaid lahinguid, mida juba teel meenutasime.
Linna pommitasid rusudeks «vabastajad» 6. märtsil eelmainitud aastal. Hävis enamus kirikuid, keskajast pärit hoonestus, kannatada said linnus ja arhitekt Hippiuse projekti järgi aastatel 1881–84 valminud luteri koguduse Aleksandri kirik.
Põhjaliku ülevaate Narva linnast said linnuses asuvast muuseumist need reisilised, kes otsustasid napiks jäänud aja tõttu loobuda sõidust Narva-Jõesuusse ja jääda süüvima minevikus olnusse, kui rikkad kaupmehed lasid endile ehitada uhkeid kivist hooneid ja kauplemine ning käsitöö oli kõrges hinnas.
Kes muuseumis varem käinud oli või muidu huvist pigem puhkelinna kaunite puupitside vastu, asus taas bussi. Pettunud ei olnud oma valikus vist keegi. Ühiselt koguneti reisi lõpetama Aleksandri kirikusse, kus J. S. Bachi «Muusikalise ohvri» kandsid ette tuntud muusikud Ines Maidre, Neeme Punder,  Ivo Sillamaa jt.
Mainimata ei saa jätta söödud sibulasuppi Kolkja kalarestoranis ja mõnusat suplust võrratus Kauksi rannas. Tänan kõigi nimel meie giidi Jüri Kuuskemaad, kes lisaks suurele teadmistepagasile vürtsitas seltskonda lõbusate anekdootide ja ütlustega. Tema sõnu kasutades tuleb nüüd viimane informatsiooniline teadaanne, seekord mitte Bona-Reisidelt, vaid Eesti Kirikult: loodame järgmisel aastal jälle kohtuda.

Rita Pokk