Jumala pääste on jõululapses

Js 52:7–10
Uskumatu! Jõulueelsel ajal jõudis meie takso ummikus veerand tunni jooksul ainult paar kvartalit edasi. «Liiklus on täielik katastroof,» pahandas üks reisija. «See võtab viimasegi jõulumeeleolu!» oli teine mõtlikum. «Jah, see on uskumatu, laps, kes sündis rohkem kui kahe tuhande aasta eest siit enam kui kaheksa tuhande kilomeetri kaugusel, tekitab liiklusummiku New Yorgis Viiendal avenüül.»
See on tõepoolest uskumatu, et sellel ammusel lool on tänapäevani tugev mõju. Ka meil liigutab see inimmasse. Kõik teevad ettevalmistusi aasta tähtsaimateks pühadeks. Tehakse jõulukaunistusi ja pannakse üles elektriküünlad, ostetakse kingitused, keedetakse piduroad ja kutsutakse külalised. Milleks see kõik? Kas tegu on ainult välise, pinnapealse jõulupühaga või on seal midagi sügavamat, mille järele me igatseme võib-olla nii, nagu kirjutab prohvet Jesaja 52:7–10.
Hajutatud ja purustatud oli Iisraeli rahvas, tolleaegne koorekiht küüditati Babülooniasse. Ja siis, kuigi oli veel pime ja valvurid nägid vaid pimedust, tuli äkki pööre, sõnumitooja, kes kuulutas: «Siion, Jumal on su kuningas, rahu, hüve ja õnnistus!» Kas neid sõnu saab usaldada? Või on see lõks? Viimastel aastatel oli nii palju rasket. Nii vähe Jumala abi. Tulevik näis pigimust ja nüüd tõotatakse midagi muud. See on liiga ilus, et olla tõde – või ehk siiski?
Ja siis puhkeb juubeldamine. Valvurid on esimesed, seejärel haarab see inimesi linnamüüride vahel. Nad tunnevad: see on tõsi! Nii sünnibki: rahvast trööstitakse. Vangistatud vabastatakse orjusest. Uus valitseja Küüros laseb küüditatutel koju tagasi pöörduda. Ta aitab koguni Jeruusalemma varemetes uue templi ehitada.
Esmapilgul võib see tunduda ajaloo juhusliku keerdkäiguna. Kuid kas seal pole näha Kõigeväelise kätt, kes ajalugu juhib? Kes teeb, et varemetes elanud ja igasuguse lootuse kaotanud ühtäkki uue elu alguses seisid ja lootusrikkalt tulevikku vaatasid. Tundmatu saadik siis ikka jättis jälje. See ettekuulutus täitus 500 aastat hiljem, Jeesuses, täiesti uuel moel. Nähtamatu algus väeti lapsukesena nagu paljud enne ja pärast teda. Iseenesest polnud see uudis, väärimaks kohta ajaloos.
Kuid lugedes tagantpoolt ettepoole, saab see armetutes oludes sündinu tohutu tähenduse. Mitte seepärast, et ta teeb imesid ja tunnustähti, seda tegid teisedki, vaid seepärast, et läheb oma sõnumiga ristini ja ülestõusnuna koguni võidab surma. Seal, kus elu lõpeb, kus kõik inimlikud võimalused, lootused ja igatsused varemetes on, hüüab Jumal ülestõusmishommikul kõikeületava «JAH» oma maailma. Ta kutsub Jeesuse tagasi surnuist elavate hulka ja kirjutab sellega edasi lootuselugu, mida alustas lapse sünniga sõimes. Siit saab laps sõimes oma tähenduse, oma võlu ja kannab õigusega nime Jeesus, Päästja, Õnnistegija. Sest ta annab lootust seal, kus muidu midagi loota pole.
Sellest lähtudes julgustab laps sõimes meid meie kannatustes, kingib lootust, kus elu puruneb kildudeks. Rääkisin hiljuti ühe sõbraga, kes on vähki suremas. Küsisin, mis jääb talle jõuludest. «Lootus ülestõusmisele, et see maine elu polnud veel kõik, et Jumala lootuse lugu minuga edasi läheb nagu selle lapsega, kes oli sõimes,» vastas ta.
Seepärast kuulub sõime juurde ka rist, sest Jumal teeb sellega selgeks, et Jeesuse sünd tähistab tähtsat punkti maailma ajaloos. Jumal tuleb maa peale! Mis kõigis teistes religioonides uskumatu on, see on meie jõulusõnumi tuum: Jumal saab inimeseks, lahtises tallis, on avatud kõigile, neile, kellel on määrdunud saapad, riided ja hing, naabritele, aga ka inimestele kaugetelt maadelt, neile, kes on oma elu kõrgpunktis, aga ka nende jaoks, kes on koormatud ja vaevatud.
Mitte keegi ei pea jääma selliseks, nagu ta on. See on lootus, mis on seotud sõimega, et inimesed saavad seal oma koorma maha panna ja uuesti alustada. Nagu sõnumitooja räägib vabadusest vangidele, nii said inimesed tookord ja saame meie tänapäeval vabaks selle lapse juures. Saame lahti lasta selle, mis meie elu raskeks teeb, hädad ja kannatuse, süü ja võlad. Sest Jumal ise tuleb meile selle lapsena vastu, tahab meid kanda, hoida, juhtida – iga päev era- ja tööelus, nooruses ja vanemas eas, nüüd ja üle surma piiri.
Seepärast usalda teda: Jumal ei lase sul kukkuda, sa ei ole üksi. Uus algus Jumalaga on alati võimalik, ka siis, kui oleme juba elu keskpaigas või üle selle.
Selline tõotus puudutab ka siin ja praegu. Selles on lootus ja igatsus, mis paneb inimesed liikuma, kus nad pidutsevad ja juubeldades laulavad «Oh sa rõõmustav». Kus nad ka ise võivad saada rõõmusõnumi kuulutajaks, sest laps sõimes kiirgab lootust päästele ja elule, sest see kingib rahu ja rõõmu, mis täidab, ei anna rahu, voolab üle, nii et ka teised seda kuulevad ja näevad: Jumala pääste on selles lapses, mis uskumatut korda saadab – ka täna. Aamen.

Michael Schümers,
Müncheni koguduse õpetaja