Jõuludel laotame hinge Jumala ette

On jõulueelsed päevad – kiirustavad rahvahulgad jooksevad läbi poodide. Paljud inimesed on tegemas kõik, et jõulud võiksid tulla ilusad. Kas kaardid on saadetud ja kingitused ostetud? Kuusk ja küünlad, jõuluroad, toad puhtaks. Paneb ohkama – kas ikka jõuab kõik nii, nagu peab? Kas keegi rõõmustab mu kingitustest? Kas lumi ikka jääb maha? Nii palju küsimusi! Äkki peaksime aga seisatama ja küsima hoopis, mis teevad jõulud jõuludeks. Mis teeb jõulud meie jaoks tõelisteks? Äkki meile tundub, et tõelised jõulud on juba ammu möödas. Usun, et see pole nii.
Harri Haamer kirjutab ühest oma imelisest jõuluööst. Oli sunnitöölaager. Külmas barakis sajad külmetavad ja nälginud mehed sel jõuluööl. Äkki tõi keegi ühe halja oksa, teine leidis väikese küünlajupi ja sajad eestlased hakkasid laulma «Püha ööd». Kaugel kodumaast ja oma armsatest ühe väikese väreleva küünlaleegi ümber tundsid valust ja alandusest vaevatud, et need on tõelised jõulud. Just seal mõistsid paljud erilise selgusega, et jõulusõnum on rõõmusõnum neile, kodutuile, ja just sellises olukorras jõuab sõnum Päästja sünnist neile sügavale südamesse.
Olgu me jõulude ajal rikkad või vaesed, terved või haiged, kesk peret või üksi – igas olukorras võib Jumal meid puudutada, kinkida selle, mis hinge särama paneb. Aga selleks, et see ime võiks sündida, tuleb meilgi teha oma osa.
Jumal on oma osa teinud. Ta on teinud kõik, et meile kinkida imelised jõulud ja elamisväärne elu. Ta saatis sellesse maailma oma Poja. Ta valis ühe lihtsa naise oma Poja ilmale kandjaks. Jumalal, kes on kõikvõimas, oleks selleks olnud miljoneid muid võimalusi. Tema valis Maarja, ühe kuuleka naise. Jumal puudutas Joosepi südant ja see õiglane mees jäi oma kihlatu kõrvale.
Vahel ma imestan, kui mõni teoloog püüab otsekui Jumalat häbenedes selgitada, kuidas Maarja neitsilikkus ja Jeesuse tulek siia ilma läbi Püha Vaimu on legend ja et sellele loole tuleb läheneda sümboolselt. Saan aru, et mõnel võib tulla kiusatus teha kristlusest kergestimõistetav, kõikide loodusseaduste ja inimeste mõistuse piiridega kokkukõlav usund. Palju enam aga paneb imestama see, kui inimesed kõnelevad suurelisi sõnu sellest, kuidas nemad mõne lapse olid teinud. Küsin vahel sellistelt, kuidas nad oma lapse silma võrkkesta, naha ja muu sellise ikka tegid. Siiani pole ühtegi head vastust saanud.
Uskuda Jeesuse sündi neitsi Maarjast vajab lihtsat usku, et Jumala jaoks pole miski võimatu. Kuid veel suuremat usku ja usaldust vajab see, et Maarjast sünnib kord Jumala Poeg, kellele Jumal laseb panna tol ajal väga levinud nime – Jeesus. Jumala Poja sündimine lihtsast naisest ja talle Jumala poolt pandud lihtne nimi kõnelevad selget keelt sellest, et Jumal hoolib meist. Ta astub madalusse, et mitte keegi ei peaks tundma, et tema ei küüni iialgi Jumala Poja kuulde-, nägemis- ja tundekaugusesse.
Ja see kummaline nimi Immaanuel ning selle seletus – Jumal on meiega. Kas pole see hämmastav arm!? Nii palju on neid, kes aina rabelevad, teevad kõik selleks, et kellelegi meeldida, pälvida kellegi heakskiitu, tähelepanu. Paljud on nagu kikivarvul – ise väsimusest kokku kukkumas, aga muudkui loodavad, et äkki keegi märkab, tuleb ja hoolib. Nad vaesed ei taipa, et Jumal, maa ja taeva looja, on saatnud oma Poja, et ükski meist ei peaks iialgi tundma, et mitte keegi temast ei hooli. Meil on Jumal, kes on meiega.
Aga kuidas suudab Jumal meiesuguseid välja kannatada? Kas peaks põgenema? Tema ju teab meist kõike? Ja taas ütleb tema Sõna, et Jee­sus päästab oma rahva nende pattudest. Selleks ongi ta tulnud. Tema annab andeks ja kingib jõu, et suudaksime hoiduda pattu tagasi langemast. Tema suudab andestada seitse korda seitsekümmend korda. See on imeline arm! Meil on imeline Jumal. Kuid mis on see meie osa, mida peaksime tegema? Usun, et üks vastus on kätketud Kustas Põldmaa laulusõnadesse:

Jõuluöö, täis valgussära, laulab hõiskel inglikoor.
Kõrgelt kostab rõõmusõna – sündind jõulupäike suur!
Jõuluöö, su kuldne sära paistab üle ilmamaa,
tuues meile taevavara, taeva-aardeid lõpmata.
Jõuluöö, su küünlasära pühib palgeilt pisara.
Anna andeks, lepi ära, siis su süda särab ka.

Kui me igatseme tõelisi jõule, siis tasub alustada mitte kingituste ostmisest ja kodu puhastamisest, vaid hinge laotamisest Jumala ette – palvest, et tema meile andestaks. Ja seal, kus see veel on võimalik, peaksime paluma andestust, lepitust nendelt, kelle vastu oleme eksinud, kelle elu oleme raskemaks teinud. Sellisesse puhtakssaanud hingekambrisse saab tulla Jumal oma õnnistusega – eluga, mis iial otsa ei lõpe. Soovin meile kõigile nendesse jõuludesse andeksandmisest ja leppimisest säramalöövat südant, lõppematuid taeva-aardeid – ülirohkesti elu!

 

 

 

 

Jaan Tammsalu,
Tallinna Jaani koguduse õpetaja