Armastus teeb kõik võrdseks

Meie abi on palves, sest Jumal kuuleb palveid ja aitab. Vana Testamendi laulik tunnistab: «Sa vastasid mulle! Sest Issand ei pannud halvaks ega põlanud viletsa häda ega varjanud oma palet tema eest, vaid kuulis, kui ta kisendas tema poole» (Ps 22:22,25).

Jk 5:13–16

Meie abi on palves, sest Jumal kuuleb palveid ja aitab. Vana Testamendi laulik tunnistab: «Sa vastasid mulle! Sest Issand ei pannud halvaks ega põlanud viletsa häda ega varjanud oma palet tema eest, vaid kuulis, kui ta kisendas tema poole» (Ps 22:22,25).

Jeesus ütleb, et Jumal teab meie vajadusi enne, kui meie temale sellest räägime (Mt 6:8). Palju asju seab ta meie elus korda nõnda, et meie ei ole seda märganud. Kui ta kõike teab ja nagunii toimetab meie heaks, miks peaksime teda veel paluma? Pühakiri õhutab meid paluma, sest Jumal ootab meie palveid.

Kas Jumal ootab meie palveid sellepärast, et rõhutada enda tähtsust ja meie tühisust? Jumal on ju kõiksuse isand, vägevam kui miski muu. Kas Ta ootab nagu Idamaa valitseja, et tema alamad värisedes heidaksid tema ette põrmu? Ka nii on Jumalast mõeldud. Jeesus tutvustab Jumalat meile teistsugusena, palju lähedasemana. Jumal on kui armastav isa, kes võtab kadunud pojad ja tütred etteheideteta avasüli vastu. Kui sootuks erinev pilt! Veelgi enam:

            «Ta loobus iseenese olust,

            võttes orja kuju,

            saades inimese sarnaseks;

            ja ta leiti välimuselt inimesena.

            Ta alandas iseennast,

            saades kuulekaks surmani,

            pealegi ristisurmani» (Fl 2:7–8).

Jeesus tegi seda meie, inimeste, pärast. Jeesus ei põlanud ka kõige viletsamaid inimsoo hulgast. Tema sõnumiks oli armastus. Kui Jumal oleks türann, siis oleks Ta huvitatud, et Teda piisavalt lugupidavalt teenitakse. Sõnakuulelikkus on oluline, mitte armastus. Türanni õukonna kohta võib kasutada ütlust: vangi kõige suurem vaenlane on teine vang. Jeesus ei istunud troonil ega lasknud ennast teenida, vaid alandus ise teenima oma looduid, oma alamaid. Kui Jumal on Armastus, siis on tähtis, et Tema õukonnas oleks igaühel hea olla, et valitseks armastusest võrsuv teenimisvalmidus. Nagu apostel Paulus ütleb: «Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette!» (Rm 12:10) Meie ei saa Jumala juurde, kui meil ei ole taevaelanike meelsust.

Armastava Jumala juures ei ole hierarhia oluline. Kui suur ja väike kohtuvad, siis suur ei osuta mitte armulikkust ja väike tänulikkust, vaid armastus teeb nad võrdseks. Võib-olla oleme tundnud suure ja väikese tunnet seoses sõpruskogudustega. Seni, kuni meie rikkad sõbrad välismaal kannavad meie koguduste arvele raha, ei saa me rääkida võrdsusest. Nemad teevad armulikult kingitusi, sest vaeseid Ida-Euroopa maid peab aitama ja meie püüame olla tänulikud, muudmoodi me tasuda ei saa. Alati ei ole kerge kingitust vastu võtta. Meil ei ole näljahäda, saame hakkama. Kristlasi peaks siduma midagi muud, peaksime üksteisele meeldima ja tahtma koos olla – olulisem on vaimne side.

Jumal ootab meie palveid ja soovib, et me Temaga suhtleksime armastuse pärast. Palve on kahe armastaja kõnelus. Jumal peaks meile meeldima ja meie Temale, sest muidu ei sünni tõelist palvet. Neid, keda armastame, nende käest on lihtne abi paluda. Me ei pea muretsema, kuidas tasuda, kuidas välja näidata oma tänulikkust. Meid võetakse kuulda ja aidatakse rõõmuga, sest teatakse, et oleme valmis vastama samaga. Ei ole armastust ilma suhtlemiseta, ilma, et saadakse osa teineteise rõõmudest ja muredest.

Palve on enese hoidmine Jumala ligidal. Mitte, et «tülitaksime» Jumalat ainult siis, kui midagi on väga halvasti. Kuidas saaksime appi hüüda Teda, keda me ei tunne ega ole lasknud oma südamesse! See oleks ebaaus. Meile ka ei meeldi, kui meid otsitakse üles ainult siis, kui meilt midagi tarvis on. Jumal ei ole päästerõngas, mis võetakse tarvitusele alles siis, kui enam ise hakkama ei saa.

Armastuse juurde käib tänulikkus, kiitmine. Armastajad kiidavad teineteist kindlasti enam, kui seda muidu inimeste vahel juhtub. Nad näevad head sealgi, kus teised seda ei näe. Kiitmine paneb armastatu särama. Üksteisega harjudes jääb aga tänu vähemaks. Nii on see ka inimese ja Jumala suhtega. Kiitmine hoiab armastuse värske. Seepärast on vaja meile alatasa meelde tuletada, et peame püüdma näha head ja olema selle eest tänulikud. Kirikuaastas on üks tänupüha, lõikustänupüha, aga neid pühasid peaks olema palju rohkem, kus me Jumalat kiidame ja täname.

Armastuse juures on imeline see, et sellest ei saa osa mitte üks ainuke, vaid see, kes armastab, selle südames on ruumi paljudele. Kes on hakanud Jumalat armastama, ei saa teisiti, kui peab armastama ka Tema looduid, inimesi. Armastaja tuleb palves Jumala ette kogu oma armastusega, võttes kaasa teised inimesed nende rõõmude ja muredega ning ta soovib, et nemadki leiaksid hingamist Jumala hõlma all.

Iga suhtega on vaja vaeva näha. Seepärast tuletab apostel meelde: ärge unustage palvetamast. Palvetamist tuleb õppida, harjutada ja pidevalt praktiseerida, sest meile ei ole siin ilmas antud teist vahendit Jumalaga suhtlemiseks kui palve.

Kristiina Jõgi,

Vigala koguduse õpetaja