Võitlus võidupärja nimel

Johannese ilmutusraamatut on peetud üheks iseäralikuks saladusi ja sümboleid täis raamatuks. Tegelikult on aga kõigel seal kirjutatul kindel ajalooline tagapõhi. Samas on aga neil sündmustel ning Jumala ilmutusel öelda midagi kõikide aegade jumalarahvale, ka meile.

Ja Smürna koguduse inglile kirjuta: «Nõnda ütleb Esimene ja Viimane, kes oli surnud ning on jälle elavaks saanud: Ma tean su viletsust ja vaesust – kuid sa oled rikas – ning nende teotamist, kes ütlevad end olevat juudid, kuid ei ole seda, vaid on saatana sünagoog. Ära karda seda, mida sul tuleb kannatada! Ennäe, kurat heidab mõned teie seast vangi, et teid läbi katsutaks, ning teil on viletsust kümme päeva. Ole ustav surmani, ja ma annan sulle elupärja! Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele: Võitjale ei tee teine surm mingit kahju!

Ilm 2:8–11

Johannese ilmutusraamatut on peetud üheks iseäralikuks saladusi ja sümboleid täis raamatuks. Tegelikult on aga kõigel seal kirjutatul kindel ajalooline tagapõhi. Samas on aga neil sündmustel ning Jumala ilmutusel öelda midagi kõikide aegade jumalarahvale, ka meile.

Raamat kirjeldab meile Johannese suu läbi halastamatut kristlaste tagakiusamise ajajärku Rooma keisri Domitianuse (81–96) ajal. Keiser, kes oli tunnistanud ennast Jumalaks, nõudis kord aastas igalt perekonnapealt, välja arvatud juutidelt, ametlikku tunnistust selle kohta, et perekond on keisrile viirukit ohverdanud ning avalikult tunnistanud: «Keiser on Jumal.» Neid, kes sellest keeldusid, käsitleti kui kurjategijaid ning reetureid ning mõisteti kas surma või saadeti asumisele. Tõelised kristlased ei saanud keisrit Jumalana tunnistada, nende jaoks oli vaid üks Issand – Jeesus Kristus. Sestap oli kristlaste olukord eriliselt raske ning Issandale kuni surmani truuks jäämine nõudis suurt usku ja üliinimlikku vaprust.

Pagenduse ajal sai Johannes Jeesuselt pika ja kompleksse visiooni koos täpse juhisega: mida sa näed, kirjuta raamatusse ja saada see seitsmele kogudusele. Kirjade sisu sõltus sellest, kuidas Issand kogudust hindas. Mõni kogudus sai suure kriitika ja hukkamõistu osaliseks, mõnda kogudust aga kiideti tema ustavuse pärast ning julgustati raskes olukorras vastu pidama. Niisugune kogudus, kellele Jeesus ühtegi paha sõna ei ütelnud, oli Smürna kogudus.

Smürna, tänapäeva Izmir Türgis, oli rikas, kaunis ja õitsev linn Väike-Aasia provintsis, Efesose linna järel tähtsuselt teisel kohal. Üle kõige olid aga elanikud uhked selle üle, et nad vaba linnana isevalitsuslikku õigust omasid. See, et Smürna oli keisrile üles näidanud suurimat lojaalsust, tegi kristlaste olukorra linnas väga raskeks. Küllap oli kiri, mille kogudus sai, suureks julgustuseks ja lohutuseks, seda enam, et kiri oli Jeesuselt endalt.

Mida võis kogudus siis sellest kirjast välja lugeda? Jeesus esitleb ennast kirja alguses esmalt Esimese ja Viimasena. Temas ja Tema läbi puutuvad kokku minevik ja tulevik, mis tähendab, et koguduse iga liikme elu on Tema kätes. Kui ka keiser praegu nõnda käitub, justkui oleks tema Jumal, peab kogudusel ometi selge olema, et Issand on esimene ja viimane. Enamgi veel, ka keiser võlgneb Issandale oma elu ning kord seisab temagi Jumala ees alasti ning annab vastust oma tegude eest. Praegu on tal veel palju jõudu, aga kogudusel veelgi rohkem siis, kui teenitakse Teda, kes on üle kõige.

Jeesus esitleb ennast sellena, kes oli surnu ja on jälle elavaks saanud. Jeesuse ohver inimeste eest minevikus mõjutab inimeste elu siin ja praegu. Smürna kogudusele, kes iga päev surmaga arvestama pidi, oli suureks toeks ja julgustuseks teadmine, et mitte ainult Jeesuse surmas pole neil osadus, vaid ka surma äravõitmises ning igaveses elus.

Seejärel pöördub Jeesus täpsemalt nende poole, kellele kiri kirjutatud on. Ma tean, ütleb Ta trööstivalt kogudusele. Nii hea, kui tunned, et sind ilma sõnadeta mõistetakse. Ma tean su viletsust ja vaesust. Viletsus tähendas erilise surve all olemist – ühelt poolt riiklik tagakiusamine, teiselt poolt juudid. Vaesus tähendas mitte seda, et kogudus vahel millestki puudust tundis, vaid seda, et elatigi mitte midagi omamata. Jeesus ei vaata aga seda, mis silma ees, vaid seda, mis südames. Ta näeb koguduseliikmete usku ning hindab seda: kuid sa oled rikas. Vastukaaluks linna nähtavale rikkusele asetab Jeesus ennast nende poolele, kel midagi pole.

Smürna kogudus läks vastu oma kannatustele, saades julgustust Jeesuse sõnadest, ära karda seda, mida sul tuleb kannatada! Kogudus ei pea kartma, sest kurja aeg on üürike ning kannatuse aeg piiratud. Tähtis oli vastu pidada surmani, ustavaks jääda, et võidukrooni pärida. Sest surm ei ole ju muud kui uks, mis ustavatele igavest elu, teistele aga igavest surma tähendab.

Ka Eestimaa kristlased tunnevad aega, kus oldi jälitatud ja tagakiusatud. Kiriklikud pühad ja nende tähistamine oli keelatud. Jõuluõhtul nähti kirikute juures agaraid inimesi, kelle ülesandeks oli üles märkida nende nimesid, kes kirikusse jumalateenistusele läksid. Oli neidki, kes akende taga luurasid, lootes eest leida küünlasäras jõulukuuske. Kirikus oli keelatud igasugune laste- ja noortetöö. Kogudusse kuulumine võis kaasa tuua keelu õpingute jätkamiseks, soovitud töökoha saamiseks. Usklikke peeti imelikeks, neist oli parem eemale hoiduda, mine tea, mis teevad või mis sekeldusi kaela toovad. See olid meie kogudustele ja igale üksikliikmele väga raske aeg. Ent Jumalale lootes ning üksteist toetades elati need raskused üle. Meie tänu kuulub nendele ustavatele inimestele, kes meile on pärandanud meie kodumaa kiriku.

Vaba Eesti riik on kirikule andnud võimaluse avalikult tunnistada oma usku. Me ei pea häbenema ega kartma kuulumist Kristuse kirikusse. Meid ei jälitata, meid ei kiusata taga. Eriarvamused usuasjades – neid on alati olnud. Kas tähendab see, et kirik on oma võitlemised võidelnud? Niimoodi nagu seda oli kristlaste tagakiusamise ajal Smürnas või nõukogude okupatsiooni ajal Eestis, siis tänu Jumalale, jah. Aga see ei tähenda kaugeltki, et kiriku võitlemised oleksid võideldud. Kui Jeesus praegu meile kirjutaks, siis mida oleks Tal meile öelda? Vahest seda, et olete rikkad, aga siiski vaesed, võidelge selle eest, et tõeliselt rikkaks saada. Ei, mitte uhked kirikuhooned või majanduslik hea järg ei näita rikkust, vaid hoopis muu, see on jõudmine iga üksiku inimeseni, kes oma isiklikku eluvõitlust peab. Haigevoodis vaevleva, tööga ülekoormatud, pettunud, tuleviku ees hirmu tundva, nõrga või lihtsalt väsinud õe ja vennani, noore, keskealise ja vanani. Inimest näha, tema kõrval olla, temaga tema elu jagada, eks ole ju see meie aja võimalus ning võitlus, võitlus tõeliselt rikka kiriku ning võidupärja nimel.

Aamen.

Pille Heckmann-Talvar,

,

õpetaja