Tule, Issand Jeesus!

Hb 10:35–39
Advendiaja 2. pühapäev sarnaneb väga kirikuaasta viimaste pühapäevadega – need kõik keskenduvad Kristuse taastulekule. Või pisut rahvapärasemalt väljendudes: keskenduvad maailmalõpule. Ja rõhutavad inimeste, eriti kristlaste kui Jumala poolt eriliselt valitud, õnnistatud ja juhitud inimeste valmisolekut.
Nende erinevate pühapäevade pühakirjalugemised joonistavad meie silme ette erinevaid pilte, mida näib ühendavat ennekõike lämmatav vastutustunne. Ja hirm ootamatuse, katastroofide ja kohtumõistmise ees. Valvamispühapäeval loeti Jeesuse tuntud mõistujuttu kümnest pruutneitsist (Mt 25:1–13). Või meenutagem neid ülivõimsaid sõnu Peetruse 2. kirjast: «Siis hukkuvad taevad raginal, algained lagunevad lõõmates ning maad ja tema tegusid ei leita enam» (2Pt 3:10).
Neid sõnu lugedes-kuulates meenub mulle alati W. A. Mozarti «Reekviem», sekventsi Dies irae avataktid: Dies irae dies illa, solvet saeclum in favilla. «Viha päeval, hirmu tunnil ilm jääb tuhaks tule sunnil» – nii on keegi need read meie keelde tõlkinud. Liitke neile sõnadele muusika Mozartilt ning tulemus on midagi üle mõistuse võimsat.
Ja siis tänane evangeelium Inimese Poja tulemisest kui ootamatult saabuvast peremehest või ennustamatust vargast (Lk 12:35–40). Nii ei jäägi ilmselt muud üle kui küsida koos Peetrusega: «Kui see kõik nõnda laguneb – missugused siis peate olema teie pühas eluviisis ja jumalakartuses» (2Pt 3:11).
Vastuse küsimusele Issanda päevale vastumineku laadi kohta leiame Uue Testamendi lugemise lõpust: «Meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks, vaid need, kes usuvad ja päästavad hinge» (Hb 10:39). Kristuse teise tulemisega seostub meil küll palju võimsaid pilte ja kirjeldusi, hävinguteateid, mis annaksid ainet nii mõnekski katastroofifilmiks, kuid kiri heebrealastele seab meie ette Kristuse taastulemise helgema poole. Kristlase jaoks, kes peaks olema katkestanud sõltuvuse nähtavast maailmast, kes ei kogu varandusi ja väärtusi maistesse aitadesse (Mt 6:19), tähendab Kristuse taastulemine eesmärgile jõudmist, ränduri jõudmist koju, pika kõrbeteekonna lõppemist.
Iga päev meie ajaliku maailma lõpu poole peaks täitma kristlase üha suurema rõõmuga. Nagu Paulus kirjutab: «Nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime» (Rm 13:11). Või meenutagem sõnu ühest Jee­suse maailmalõpukõnest: «Kui kõik see hakkab sündima, siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb» (Lk 21:28). Ärge vaadake hirmus maha, vaid sirge seljaga ja julgelt tulevikule vastu – seda ütleb Jeesus. Sest ta teab, milleks ta on tulnud maailma ja milleks ta kord tuleb.
Kuigi Jumal tundub nii mõnigi kord range revidendina, ei ole tema eesmärgiks kunagi võimalikult paljusid hukatusse saata. Vastupidi: Kristuse taastulemises kõlab kaasa sama noot, mis ta esimeses tulemiseski. Tol pühal ööl sai inimkond sõnumi: «Teile on täna sündinud Päästja» (Lk 2:11). Jeesuse elu ja tegevuse mõistmiseks tuleb rõhk nimelt seadagi sõnale «Päästja». Evangelist Johannes kommenteerib: «Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.» Ja lisab juurde: «Kes temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut, ja kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud, sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse.» (Jh 3:17–18)
Kuidas kiri heebrealastele ütleski? Meie oleme «need, kes usuvad ja päästavad hinge» (Hb 10:39). See tähendab, olen veendunud, et Jumal on armastanud täiesti eriliselt ka mind, seda inimest, kes on olnud hukka mõistetud patune. Kelle elu ja teod ei ole mingilgi kombel olnud Jumala väärilised. Mina usun, et see Jumala armastus on leidnud väga erilise väljenduse: ta on saatnud maailma oma ainsa Poja, kes on tulnud ka minu pärast. Usku tunnistades tohin öelda: Pontius Pilaatuse ajal ka meie eest risti löödud … Nõnda siis Nikaia usutunnistuses. Ja räägib Jeesus ka ise viimsel õhtusöömaajal oma verest, mis valatakse paljude eest (Mt 26:28; Mk 14:24).
Tohin uskuda: Jeesus on tulnud ja surnud ka minu pärast. Minu pattude pärast – olen tema surmas süüdi. Kuid Jeesus on surnud ka minu eest. Ja see on täna kõige olulisem. Ta on surnud minu eest ja minu asemel, et mind päästa. Selle usuga varustatult ei pea keegi Kristuse taastulemist kartma. See tähendab kogu elu, usu ja igatsuste sihile jõudmist. See tähendab suurimat, mida ükski usklik võib oma osaks saada. Nii tahangi lõpetada Ilmutusraamatu võiduhüüuga: «Tema, kes seda tunnistab, ütleb: «Jah, ma tulen varsti!» Aamen. Tule, Issand Jeesus!» (Ilm 22:20)

 

 

 

 
Joel Siim,
Harju-Madise koguduse õpetaja